Üleminekud 1981-1985

„Üleminekud 1981–1985“ on Andres Langemetsa esseekogumik, mis koondab autori kirjandus- ja kultuurikriitikat nelja aasta jooksul. Teos peegeldab eesti kirjanduselu, ajakirjanduse ja laiemalt kultuurilise eneseteadvuse arenguid ajajärgul, mil ühiskonnas hakkasid tekkima muutuste eelaimused. Kogumikus avalduvad autori tähelepanekud nii kaasaegsete teoste, kirjandusprotsessi kui ka laiemate kultuurinähtuste kohta. Tekstide tonaalsus on sageli kaalutlev, kuid samas isikupäraselt terav ja analüütiline, pakkudes lugejale arutlust mitte ainult kirjanduse kui kunsti, vaid ka selle rolli üle ühiskonnas.

Langemetsa käsitlusala on lai: ta analüüsib erinevaid autoreid ja teoseid, seob neid kirjanduslike traditsioonide ja uuemate otsingutega ning asetab nähtused konteksti, kus kultuuri rolli ühiskonnas ei saanud lahutada laiematest ideoloogilistest raamidest. „Üleminekud“ ei ole ainult kirjanduskriitika, vaid ka kultuurifilosoofiline mõtisklus, kus argumendid ja tähelepanekud asetuvad dialoogi oma aja probleemidega. Läbivaks jooneks on katse mõtestada, kuidas kirjandus ja kultuur aitavad inimesel kohaneda ühiskondlike murrangutega, kuidas nad talletavad ja samas suunavad mõtteviise.

Andres Langemets (sündinud 1948) on eesti luuletaja, esseist ja kriitik, kelle loomingus põimuvad kirjanduslik tundlikkus ja ühiskondlik mõtestatus. Ta on töötanud mitmete kultuuriväljaannete toimetustes ning olnud Eesti Kirjanike Liidu liige. Langemetsa esseed on tuntud kui sisukad ja argumenteeritud käsitlused, kus isiklik hääl põimub kultuurilise üldistusega. „Üleminekud 1981–1985“ on tema loometee tähis, mis kinnitab teda kui üht olulisemat häält 1980. aastate eesti kirjanduskriitikas ja kultuurimõttes.