Omadus

Andres Langemetsa luulekogu „Omadus” koondab autori 1970. aastate lõpus kirjutatud värsse, milles peegelduvad nii isiklikud otsingud kui ka laiem kultuuriline ja ühiskondlik taust. Kogu keskmes on inimese ja keele suhe, mille kaudu autor püüab jõuda oma identiteedi, mõtlemise ja olemise tuumani. Luuletekstides kohtab sageli mõtisklevat, introspektiivset tooni, millele lisandub rahulik, kuid terav tähelepanek maailmast. Kuigi Langemets kasutab väljapeetud ja poeetiliselt täpseid kujundeid, jääb tema väljenduslaad vaoshoituks ja läbimõeldult nappideks. „Omadus” ei ole niivõrd tunnetepuhang kui keeleline ja eksistentsiaalne konstruktsioon.

Kogus esinevad motiivid liiguvad looduse, kultuurilooliste viidete ja isikliku aja kogemise vahel. Luuletaja ei kasuta keelt pelgalt väljendusvahendina, vaid mõtestab seda kui maailma loomise ja mõistmise instrumenti. Mitmetes tekstides kõlab läbi vaikne rahulolematus tegelikkuse või iseendaga, samas kui teised luuletused püüavad neid pingeid lepitada, jõudes välja tasakaalu või leppimiseni. Kogu ülesehitus on sisemiselt ühtne, toetudes mõtte- ja meeleolude gradatsioonile, mis liigub individuaalsest ja metafoorsest üldisemate tähendusväljadeni. Tulemuseks on tekstikogum, mis nõuab lugejalt süvenemist, ent pakub selle eest intellektuaalset rahulolu.

Andres Langemets (sündinud 1956) on eesti luuletaja, esseist ja toimetaja, kelle loomingus põimuvad filosoofiline süvitsi minek ja keeleline täpsus. Tema varasem luule, sealhulgas „Omadus”, esindab perioodi, mil noored autorid püüdsid väljendada eneseteadvust väljaspool toona valitsenud ideoloogilisi norme. Langemetsa hilisem tegevus ulatub kultuurikriitikast ja esseistikast kuni aktiivse rollini Eesti taasiseseisvumise aegses intellektuaalses elus. Tema loomingule on iseloomulik mõttetihedus, alltekstilised kihistused ja eetiline mõõde, mis ilmneb juba ka tema debüütkogu luulevormides.