Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast

„Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“ on Andres Laasiku kirjutatud elulooraamat, mis toob lugejani ühe eesti filmikunsti keskse isiku elu ja loomingu. Teos tugineb 2007. aasta vestlustele, mil autor ja Kiisk arutasid raamatu ülesehitust ning mõtestasid tema elutööd. Kuid juba samal sügisel, enne kui koostöö sai jätkuda, lahkus Kaljo Kiisk igavikku. Raamat on seetõttu pigem autori enda nägemus ja tõlgendus, mille aluseks on Kiisa filmid, rollid, sõnavõtud ja avalikud esinemised. Lugejale avatakse nii helgeid kui ka varjatud tahke, pakkudes tervikpilti mehest, kelle panus eesti kultuuri ja poliitikasse on olnud märkimisväärne.

Kaljo Kiisa loominguline pärand on ulatuslik. Lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui ükski teine eesti režissöör, kinnistades end rahvusliku filmograafia ajalukku selliste töödega, mis on jäänud püsivalt kultuurimällu. Lisaks tegutses ta laval ja ekraanil näitlejana, võites publiku poolehoiu oma muheda ja soojana mõjuva olemusega. Samas ei piirdunud tema tegevus ainult kunstiga – ta osales aktiivselt ühiskondlikus ja poliitilises elus, olles esindatud nii Nõukogude Eesti kui ka iseseisvuse taastanud Eesti poliitikas. Raamat ei väldi raskemaid teemasid: see räägib ka Kiisa püüdlustest, ebaõnnestumistest ja võitlusest enese ning oma loomingu eest.

Andres Laasik (1960–2016) oli eesti kultuuriajakirjanik ja -kriitik, kes tegutses aastaid peamiselt ajalehes *Eesti Ekspress*. Tema põhivaldkondadeks olid teater, kino ja kirjandus, mille kohta ta kirjutas põhjalikke arvustusi ja ülevaateid. Laasik paistis silma võimega käsitleda kultuuriteemasid laiahaardeliselt, sidudes kunstilise ja ühiskondliku konteksti. Raamat Kaljo Kiisast oli üks tema olulisemaid pikema vormi töid, milles väljendub nii tema austus portreteeritava vastu kui ka soov näidata inimest terviklikuna – koos saavutuste ja raskustega, mis kujundasid Kiisa elutee ja pärandi.