Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost

Andres Küngi teos „Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost“ on publicistlik kogumik, milles autor käsitleb nõukogude okupatsiooni tingimustes kujunenud poliitilist ja moraalset kaasajooksiklust Eestis. Raamat koosneb mitmest temaatilisest esseest ja artiklist, mis vaatlevad ühiskondlikku käitumist surveolukorras, keskendudes eelkõige neile isikutele ja nähtustele, kes kas passiivselt või aktiivselt kohandusid okupatsioonivõimuga. Küng uurib seda, kuidas ideoloogiline surve, hirm ja kasuahnus võivad viia väärtuste hülgamiseni ning millised tagajärjed on sellel olnud Eesti lähiajaloos.

Autor läheneb teemale teravmeelselt, vahel iroonilise, vahel range tooniga, tuues näiteid nii kultuurielust kui poliitikast. Erilist tähelepanu saavad need, kes sisuliselt aitasid kaasa totalitaarse süsteemi legitimeerimisele või kasutasid seda eneseupitamiseks. Küng ei kirjuta pelgalt süüdistavalt, vaid püüab avada ka psühholoogilisi ja sotsiaalseid mehhanisme, mis inimest selleni viisid. Samal ajal esitab ta moraalse positsiooni, mille keskmes on vastupanu, ausus ja ajaloolise mälu säilitamine. Tekstid on kirjutatud ladusas, jõulises stiilis, ühendades ajakirjandusliku selguse ja ajaloolise argumentatsiooni.

Andres Küng (1945–2002) oli Rootsis sündinud eesti päritolu ajakirjanik, poliitik ja kirjanik, kes mängis olulist rolli Balti küsimuse hoidmisel rahvusvahelises tähelepanuväljas külma sõja aastatel. Tema kirjutised käsitlesid järjekindlalt totalitarismi, vabaduse ja enesemääramise teemasid, pakkudes vaatepunkti, mis jäi väljapoole Nõukogude tsensuuri. „Tuule lapsed“ ilmus 1990. aastal, üleminekuajal, mil senine ideoloogiline süsteem lagunes ja ühiskonnas käivitusid aususe ja vastutuse arutelud. Küngi raamat mõjub selles kontekstis nii hoiatusena kui ka kutsena eneserefleksioonile – katse mõista, miks mõned murdusid ja teised jäid truuks.