Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost

Autor ise ( 1945 – 2002), eesti päritolu Rootsi ajakirjanik, kirjanik, ettevõtja ja poliitik: Selle raamatu kavatsus ei ole üksikute inimeste sidumine kaasajooksikluse häbiposti. Vaevalt pakub suuremat üldist huvi, kui näidata, kuidas üksikud kaasajooksikud kas teadmatusest, otsustusvõimetusest või pahatahtlikkusest on viidud intellektuaalse imbetsilsuseni./---/Eilsete kaasajooksikute hukkamõistmine peab olema vaba tänastest teadmistest. Tollaseid artikleid ja raamatuid tuleb hinnata lähtudes nendest teadmistest, mida nende autorid tõepoolest oleksid pidanud omama kirjutamise ajal. Nii heas kui ka halvas oleme ju kõik oma aja lapsed. Oli vahest mõistetav, kui kahekümnendatel aastatel nakatuü sellesse nooruslikku optimismi ja revolutsioonilisse indu, mis seosius Nõukogude Liiduga. Vähem mõistetavon positiivseks jäämine pärast kolmekümnendate aastate terrorit ja veel vähem tänapäeval, kui uus mõtlemine on Kremlis asendunud omamoodi revolutsioonilise tuimkonservatiivsusega./---/Käesoleva raamatu kirjutamise mõte tekkis esmakordselt kuuekümnendate aastate lõpul, kui ma olin raadio kultuurisaate "NB" toimetaja. Palju kaastööd, mis ma sain, olid läbi imbunud revolutsioonilisest piiratusest. Eriti, mis puudutas Castro võimu Kuubal, mida minu nägemuses ei iseloomustanud ainult sotsiaalsed reformid, vaid ka kommunistlike diktatuuridega alati kaasnevad vabadusekitsendused.
Mida rohkem ma lugesin Castro Kuubast, Stalini N. Liidust, Mao Hiinast ja teistest diktatuurirežiimidest, seda rohkem pani mind imestama, kui palju kuulsaid intellektuaale aastate vältel on esinenud nende režiimide poliitiliste propagandistidena, mille all nad ise iial ei oleks tahtnud elada.
Nii hakkasin süstemaatiliselt koguma materjali kaasajooksikluse ajaloo kohta.