Viimane päev, esimene päev

Andres Jaaksoo romaan „Viimane päev, esimene päev“ on introspektiivne ja sotsiaalselt laetud teos, mis peegeldab hilissovetliku Eesti argielu, inimese sisemaailma ja valikute keerukust. Lugu liigub peamiselt ühe mehe – intellektuaali ja tavalise tööinimese piiril kõikuva tegelase – vaatepunktist, kes seisab silmitsi elu pöördepunktiga. Pealkiri viitab mitte ainult kronoloogilisele ajajoonele, vaid ka sisemisele seisundile: hetk, mil senine elu tuleb jätta seljataha, et alustada uut, teadmatuses kulgevat teekonda. Olulised ei ole mitte sündmused iseenesest, vaid nende mõju inimese enesetajule ja suhetele teda ümbritsevas maailmas.

Romaanil on tugev eksistentsiaalne alatoon, kus tegevustiku vaoshoitus ja psühholoogiline täpsus loovad pingestatult vaikse õhustiku. Peategelane hindab ümber seniseid otsuseid, vaatab kriitiliselt minevikku ja kaalub tulevikuvõimalusi, olles justkui sunnitud peatuma – nii ajas kui sisemiselt. Ühiskondlikud tingimused ja isiklikud valikud põimuvad loos viisil, mis avab 1980. aastate argipäeva mitte välise sündmusterohkuse, vaid sisemise pinge kaudu. Raamatu struktuur ja keel on vaoshoitud, isegi napp, kuid see nappus kannab tähendust – igal repliigil ja sisekaemusel on oma kaal.

Andres Jaaksoo (1940–1988) oli eesti kirjanik, kelle loomingus põimuvad sotsiaalne tähelepanelikkus ja psühholoogiline süvenemine. Tema teosed käsitlevad sageli üksikisiku ja keskkonna vahelist pinget, elu püsiväärtusi ning seda, kuidas inimene nendes raamistikes iseennast otsib. „Viimane päev, esimene päev“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi ning esindab nõukogude aja eesti proosa seda haru, kus isiklik mõtisklus ja ühiskondlik tunnetus ei ole vastandid, vaid samaväärselt määravad loo kulgemise ja tähenduse.