Uks lagendikul

„Uks lagendikul“ on Andres Ehini luulekogu, mis ilmus 1970. aastate alguses ning kuulub tema varasema loomingu hulka. Tekstides väljendub poeedi omapärane kujundlik mõtlemine, milles reaalsus ja unenäolisus põimuvad. Luulekogus kerkivad esile pildid argisest keskkonnast – tänavad, turuputkad, telefonipostid –, kuid need omandavad Ehini käekirjas sümboolse ja lausa sürrealistliku mõõtme. Igapäevased detailid muutuvad luuletustes eksistentsiaalseteks tähisteks, mis avavad lugejale pingevälja sisemise rahutuse, otsingute ja tõusva tundelisuse vahel.

Kogu luulet iseloomustab pingestatus, mis tekib argise ja poeetilise kokkupõrkest. Tekstides kerkib sageli esile tunde ja nägemuse segu, mis ei paku lugejale valmis seletusi, vaid laseb kujunditel ja meeleoludel ise kõneleda. Selline luule loob atmosfääri, kus vaikuse raskus, pimedus või väsimus omandavad isikliku ja samas universaalse tähenduse. Ehini varane luule liigub modernistliku ja sürrealistliku esteetika suunas, mille kaudu otsitakse uusi väljendusviise ja püütakse tabada sõnastamatut – seda, mis jääb reaalsuse ja unenäo piirile.

Andres Ehin (1940–2011) oli eesti poeet ja tõlkija, keda tuntakse eeskätt sürrealistliku luule viljelejana. Ta õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ning töötas hiljem nii ajakirjaniku kui ka kirjastajana. Ehini loomingut iseloomustavad ootamatud kujundiseosed, vaba mõttekulg ja keeleline mängulisus. Tema luulet on tõlgitud mitmetesse keeltesse, ning ta on ise vahendanud eesti keelde maailmakirjanduse teoseid. „Uks lagendikul“ oli üks tema debüüdijärgseid kogusid, milles olid juba selgelt olemas need jooned, mis tegid temast hiljem eesti luule ühe omanäolisema hääle.