Punane elavhõbe

Romaan viib lugeja 1990. aastate alguse Eestisse – ajajärku, mil ühiskond alles otsib oma uut tasakaalu. Andres Anvelt kujutab iseseisvuse taastamise järel tekkinud segadust, kus vana kord on kadunud, aga uus pole veel paika saanud. Peategelasteks on inimesed, kes elavad selle tühimiku sees: endised korrakaitsjad, ärimehed, juhuslikud seiklejad ja need, kes püüavad leida õigust maailmas, kus seadus alles kujuneb. Romaani nimisümbol, punane elavhõbe, tähistab ihalust võimu, raha ja edu järele, mille kättesaamine muudab kõike, aga harva paremuse poole. Anvelt kirjeldab, kuidas vabadus võib korraga avada nii loovuse kui ka kiskjaliku ellujäämise instinkti. Tegelased tegutsevad ühiskonnas, kus moraali ja korra piirid on hägused, ning nende otsused näitavad, kuidas noor riik ja tema inimesed õpivad oma vabadusega ümber käima.

Romaani tegevust iseloomustab filmilik intensiivsus ja realistlikud detailid. Tegu on kriminaalse taustaga, kuid see pole pelgalt põnevuslugu, vaid pigem moraalne uurimus inimese valikutest äärmuslikes oludes. Anvelt loob keskkonna, kus armastus, lojaalsus ja omakasupüüd põimuvad ning kus isegi õiguse eest võideldes võib kergesti libiseda üle piiri. Süžee liigub kiiresti ja pinge püsib kuni lõpuni, kuid loo keskmes on siiski inimesed, mitte sündmused – nende sisemine heitlus, otsused ja tagajärjed. Punane elavhõbe kui kujund meenutab midagi tabamatut, nagu utoopiline lootus, mille nimel ollakse valmis kõike ohverdama. Romaanis on tunda autori isiklikku kogemust õigussüsteemi ja selle varjupoole tundjana, mis annab tekstile autentsuse ja ühiskondliku kaalu. See on pilt ühest ajast, mil õigus ja kaos olid teineteisest vaid sammu kaugusel.

Andres Anvelt (sündinud 1969) on endine politseiametnik, poliitik ja kirjanik, kes on Eesti kriminaalkultuuri ja õigussüsteemi põhjal tundev autor. Tema kirjanduslik looming ammutab ainest tööaastatest uurijana ja keskendub ühiskonna moraalsele hallile alale, kus seadus ja õiglus ei pruugi kattuda. «Punane elavhõbe» oli tema esikromaan, mis pälvis tunnustust realistliku õhustiku ja ajastu täpse edasiandmise eest. Hiljem on ta kirjutanud ka teisi ühiskondliku pingega kriminaalromaane, kus tegelaste eetilised valikud ja ühiskondlikud vastuolud moodustavad loo tuuma. Anvelti kirjutamislaad on lakooniline, täpne ja rütmiline, sarnane uurimisraporti ja jutustuse segule, mis peegeldab tema politseitöö kogemust. Tema romaanid on ühtaegu põnevad ja mõtlemapanevad, pakkudes pilku Eesti lähimineviku varjatud külgedele ning inimestele, kes selles ajas oma tõde otsisid.