Jánis Robežieksi tagasitulek. Jánis Robežieksi surm

Andrejs Upīši romaanid „Jānis Robežieksi tagasitulek” ja „Jānis Robežieksi surm”, mis on koondatud ühte köitesse, moodustavad temaatilise terviku, käsitledes ühe mehe eluteed ja selle peegeldust laiemas ühiskondlikus kontekstis. Tegu on psühholoogiliselt tihedate ja sotsiaalselt laetud teostega, kus peategelane Jānis Robežieks kehastab tavalist inimest, kelle elu ja sisemine areng toimuvad ajalooliste muutuste taustal. Esimeses romaanis kujutatakse tema naasmist kodukohta pärast pikka eemalviibimist – tagasitulekut mitte ainult ruumilises, vaid ka eksistentsiaalses tähenduses. Tagasi tulles peab ta vastamisi seisma muutunud oludega, vanade suhete ja isikliku võõrandumisega.

Teises romaanis, mis kujutab Jānise elu lõppu, liigub autor sügavamale tegelase sisemaailma, avades tema sisemise üksinduse, kahetsused ja püüdluse leida tähendust järelejäänud ajas. Jānis pole kangelane traditsioonilises mõttes, vaid inimene, kelle elu koosneb väikestest, ent määravatest otsustest ja sisemistest heitlustest. Upīts kujutab teda empaatia ja kaine realismiga, andes talle samas ka esindusliku mõõtme – ta on üks paljudest, kelle elu määravad suuremad jõujooned ja ühiskondlikud nihked, mida ta ise ei suuda juhtida. Samal ajal peitub temas visadust, igatsust ja katkematut inimlikkust.

Andrejs Upīts (1877–1970) oli üks Läti 20. sajandi tähtsamaid kirjanikke, viljeldes nii proosat, publitsistikat kui näitekirjandust. Tema loomingus põimuvad realistlik käsitluslaad ja sotsiaalne tundlikkus, keskendudes sageli tavainimese elule suurte ajalooliste protsesside foonil. „Jānis Robežieksi tagasitulek” ja „Jānis Robežieksi surm” on küpses eas kirjutatud teosed, milles Upīts vaatleb inimest mitte revolutsioonilise ideoloogia, vaid sisemise moraalse kaalutluse valguses. Eesti keeles avaldatud kaksikromaan annab hea sissevaate Läti kirjanduse klassikasse ning universaalsesse teemasse – kuidas inimene otsib tähendust oma elule, kui kõik ümberringi on muutunud.