Paganausulise pihtimus

Andrei Tarhanovi teos „Paganausulise pihtimus” on isiklik ja samas rahvakultuuriline tunnistus, milles autor mõtiskleb oma identiteedi, usu ja maailmapildi üle. Lugu peegeldab manside pärimust, uskumusi ja väärtusi, mis on põimunud autori enda elukäiguga. Raamat ei ole pelgalt autobiograafia, vaid pigem filosoofiline arutlus, kus läbi isiklike kogemuste avaneb lugejale soome-ugri rahvaste maailmavaade. Pihtimuslik vorm rõhutab nii autori sisemist otsingut kui ka rahvusliku identiteedi säilitamise tähtsust ajastul, mil kultuuriline surve ja koloniseerimise kogemus olid igapäevane reaalsus.

Teos käsitleb inimese ja looduse suhet, püüdlust leida harmooniat ning mõista, mida tähendab elada oma esivanemate traditsioonide ja tänapäeva vahel. Tarhanovi pihtimustes on tunda valu ja uhkust – valu kaduma kippuva kultuuri pärast ning uhkust pärandi üle, mis pakub sügavamat mõtteainet ka tänapäeva lugejale. Raamat avab vaadet manside ja hantide pärimusmaailma, nende muistsetesse uskumustesse ja moraalsetesse tõekspidamistesse, sidudes need universaalsete küsimustega inimese kohast maailmas. Nii saab teosest ühtaegu kultuurilooline allikas ja isiklik filosoofiline rännak.

Andrei Tarhanov (sündinud 1936) pärineb Amanja külast, manside küttide perest. Ta on õppinud pedagoogikat ja kirjandust Hantõ-Mansiiskis, Leningradis ning Moskvas, töötanud õpetajana, ajakirjanikuna ja televisioonis. Kirjanikuna alustas ta luuletustega tudengipõlves, avaldades oma esimese kogu „Esimene viljumine” 1963. aastal. Hiljem on järgnenud üle kümne luulekogu ning mitmesuguseid proosateoseid. Koos Maria Vagatovaga andis ta välja hantide ja manside muinasjutukogu, mis jääb oluliseks panuseks soome-ugri rahvaste kirjanduse säilitamisse. Tarhanovi loomingut on alati saatnud püüdlus jääda truuks oma rahva mõttemaailmale ja tuua see nähtavale ka lugejatele väljaspool oma kodumaad.