Auk

Andrei Platonovi romaan „Auk” on üks 20. sajandi vene kirjanduse mõjukamaid allegoorilisi teoseid, mis peegeldab sügavalt stalinistliku ajastu absurdsust ja inimliku eksistentsi haprust. Lugu algab peategelase Voštševi vallandamisega tehase töölt, kuna teda peetakse liialt mõtlejaks ja vähe produktiivseks. Ta liitub töömeeste grupiga, kes hakkavad kaevama hiiglaslikku auku – utoopilist alust uuele „tööliste majale”, mis peaks sümboliseerima paremat tulevikku. Kaevamine muutub aga mõttetuse ja lootusetuse sümboliks, näidates, kuidas indiviidi elu ja unistused neelab ideoloogia ja kollektiivse töö nimel tehtav lõputu pingutus.

Romaani õhustik on sünge ja samas poeetiline. Platonov kujutab tegelaste igapäevast vaeva, nende lootusi ja pettumusi keeles, mis ühendab tehnilise täpsuse ja poeetilise tundlikkuse. „Auk” pole pelgalt sotsialistliku süsteemi kriitika, vaid laiemalt eksistentsiaalne arutelu elu mõtte, surma paratamatuse ja inimese igatsuse üle tõe järele. Teos näitab, kuidas idealism ja ideoloogiline fanaatilisus võivad viia traagiliste tulemusteni, jättes tegelased ilma nii tulevikust kui ka olevikust. Voštševi ja teiste kaevajate saatus kehastab inimliku väärikuse ja lootuse pidevat põrkumist süsteemi külma masinavärgiga.

Andrei Platonov (1899–1951) oli vene kirjanik, kelle looming jäi oma eluajal sageli tsensuuri ja kriitika alla. Tema teoseid peeti liiga pessimistlikeks ja süsteemivastasteks, mistõttu need levisid tihti käsikirjaliste koopiatena või avaldati välismaal. Platonov tegutses lisaks kirjanikutööle ka insenerina, mis peegeldub tema keeles ja kujundites – tehniline täpsus põimub filosoofilise sügavusega. Alles aastakümneid pärast tema surma hakati tema loomingut Venemaal laiemalt tunnustama. „Auk” kuulub tema kõige olulisemate ja tuntumate teoste hulka, olles ühtaegu terav ühiskonnakriitika ja sügav inimolemuse mõtisklus.