Ühe elu muusika

Romaan “Ühe elu muusika” jutustab Aleksei Bergist, lootustandvast pianistist, kelle tee katkeb hetkel, kui vanemad kuulutatakse rahvavaenlasteks ja saadetakse asumisele. Noormees põgeneb, vahetab varju ja nime ning püüab hoida alles mängu, mis oli talle elu mõõt. Teos seab kõrvuti kaks rada: muusiku kujunemise ja ajastu surve. Süžee liigub kodust ja konservatooriumist taganemisteele, rindele ja juhuslike tööde juurde, kus iga vale nimi peab taluma järgmist kontrolli. Lugu ei toetu üksikule paljastusele, vaid väikestele otsustele: kuhu peita noodid, millal vaikida, millal mängida nii, et heli ei reedaks inimest. Muusika on siin tegevus, mitte metafoor: klahvide all taastub identiteet, kuid iga etteaste võib lõppeda kahtluse ja kadumisega, sest ruum nõuab, et inimene sobitaks end loosse, mida ta ise ei kirjutanud.

Raamat kasutab kompaktset, episoodilist ülesehitust, kus stseen kinnitab eelmist ja nihutab tähendust: rongijaam, külakamber, väeosa, pidu, kuhu kutsutakse “turvalise” nimega külalist. Romaan näitab, kuidas nimi, dokument ja mälu ei kattu; kuidas vale biograafia hakkab elama oma elu; kuidas õige heli võib säilitada inimese, isegi kui tekst keelab ta ära. Lugeja saab jälgida tööjärge, mis hoiab loo kontrollitavana: ruum kirjeldatakse, tegu nimetatakse, tagajärg jääb nähtavaks järgmises peatükis. Bergi sisekõne ei poe varjunditesse, vaid sõnastab vajaduse järjekorra: ellujäämine, vaikimine, pill, mille hääle kaudu võib veel öelda midagi õiget. Nõnda muutub muusika meediumiks, mille abil romaan kaalub, mis mahub ühte elu, kui see jaotub laiali võõrastesse lugudesse, ning kui kallis on õigus öelda “mina” ajal, mil iga “mina” tahab paberil teistsugust kuju.

Andreï Makine on vene päritolu prantsuse prosaist, kes kirjutab selge, lakoonilise lausega ning seob isikliku loo ajaloolise survega. Autor asetab tegelase alati ruumi, kus tegu tõendab sõna: pass, aruanne, partituur, kõla. Tema proosa rütm tugineb kordusele ja vähesõnalisusele; episood näitab, kompositsioon kinnitab, paus laseb lugejal järeldada. Makine’i teoste tuumaks on mälu ja kuulumise pinge: inimene püüab talletada oma algust, ent peab elama nimes, mille on määranud keegi teine. Sellest pingest sünnib ka “Ühe elu muusika” keskne küsimus — kuidas jääda hääleks, mitte pelgalt märkeks kaustal — ning vastus antakse mitte loosungi, vaid mängu enda kaudu.