Kuutõbise pihtimus

Andrei Ivanovi romaan „Kuutõbise pihtimus“ viib lugeja äärealadele – nii geograafiliselt kui ka vaimselt. Teose tegevus toimub peamiselt Põhja-Norras, kus peategelane, endine Tallinna vene juurtega kirjanik ja tõlk, töötab suvekuudel kalatööstuses. Karmi looduse, monotoonse töö ja sisemiste otsingute taustal hakkab hargnema looja kriis ja inimese lugu, kes on eksinud nii enda kui ka ühiskonna ootuste vahel. Romaanis vahelduvad mõtisklused identiteedi, kirjanduse, rahvuse ja kuulumise üle, luues mitmekihilise ja tiheda sisekaemuse maailma, kus piiritlus on nii füüsiline kui ka vaimne.

Ivanov kasutab päevikulaadset vormi, mis on osalt fiktiivne, ent samas tugevalt autobiograafilise alatooniga. Peategelase pihtimuslikud sissekanded ulatuvad olmelistest tähelepanekutest sügavate eksistentsiaalsete arutlusteni. Taas kord näitab autor end meisterlikuna piiri peal olevate inimeste ja nähtuste kujutamisel – olgu need siis sisserändajad, kultuurivahelised kogemused või isikliku elu ebaõnnestumised. Kord teravmeelne ja irooniline, kord luuleliselt filosoofiline tekst mõjub justkui sisemonoloogina, mis ei otsi niivõrd vastuseid kui pigem tähendusi. See on rännak, kus pole lõpp-punkti, vaid lõputu vaevlev ekslemine läbi elu põhjakihtide.

Andrei Ivanov on eesti kirjandusmaastikul üks omapärasemaid vene keeles kirjutavaid autoreid. Tema loomingus kohtuvad rahvuslikud identiteediküsimused, pagulaskogemused ja euroopaliku kirjandustraditsiooni mõjud. Ivanovi tekstid on sageli katkendlikud, assotsiatiivsed ja kontseptuaalsed, sulandudes dokumentaalsuse ja ilukirjanduse piiril. „Kuutõbise pihtimus“ järgib seda joont, kandes endas nii isiklikku kui ühiskondlikku ängi. Tegu on teosega, mis ei püüa meeldida, vaid öelda – mõnikord häirivalt, ent alati ausalt.