Harbini ööliblikad

Andrei Ivanovi romaan „Harbini ööliblikad“ viib lugeja rändele läbi ruumide ja identiteetide, keskendudes venekeelsete emigrantide saatusele 20. sajandi esimesel poolel. Loo keskmes on Harbini linn, Hiinas asuv kunagine tähtis transiitpunkt, kus eri taustaga inimesed – endised valgekaartlased, kunstnikud, luuletajad ja õnnekütid – on leidnud varjupaiga pärast Vene revolutsiooni ja kodusõda. Romaan jälgib tegelaste elu selles idamaade ja Euroopa piiril asuvas vahejaamas, kus loovad segunevad lagunemisega, lootus halli argipäevaga ning identiteedid sulavad ühtseks võõrsil elamise kogemuseks.

Ivanovi proosa on kihiline ja assotsiatiivne, täis ajaloolisi viiteid, sisemonolooge ja detaile, mis loob omalaadse tiheda atmosfääri. „Harbini ööliblikad“ ei ole pelgalt pagulaste lugu, vaid ka igatsusest, valikutest ja iseenda kaotamisest. Peategelasteks on sageli need, kes on jäänud ühiskonna äärealadele – prostituudid, luuletajad, unistajad ja petturid –, kelle vaheline eksistentsiaalne triivimine loob melanhoolse ja poeetilise meeleolu. Harbin ise muutub romaanis rohkemaks kui linnaks: see on vaimne seisund, kus elu ja ajalugu peegelduvad läbi individuaalsete mälestuste ja soovide.

Andrei Ivanov on Eesti venekeelne kirjanik, kes on õppinud Tartu Ülikoolis vene filoloogiat ning elanud mitmel pool Euroopas. Tema loomingut iseloomustab mitmekeelsus, kultuuridevaheline identiteet ning huvi marginaalse ja piiritletu vastu. Ivanovi romaanid on sageli üles ehitatud rändamisele – mitte ainult geograafilises, vaid ka keelelises ja mentaalses tähenduses. „Harbini ööliblikad“ kuulub tema tuntuimate teoste hulka ning kinnitab tema positsiooni ühe omanäolisema hääle ja vaatenurgaga autorina tänapäeva eesti kirjanduses.