Bizarre

Andrei Ivanovi romaan „Bizarre” on lugu pagemisest ja enese otsimisest, mis viib lugeja Rootsi ja Norra piirialadele, 1990. aastate Euroopa äärealadele, kus eesti päritolu peategelane elab poolillegaalset elu. Ta on sattunud Bizarre’i-nimelisse norra asulasse, kus kohtab teisigi idaeurooplasi, kes püüavad ellu jääda, otsides tööd, varjupaika või lihtsalt mõttekaaslasi. Romaan ei keskendu konkreetsele süžeele, vaid pigem meeleoludele, mõtisklustele ja sellele, kuidas inimene kohaneb võõrusega – nii füüsilises ruumis kui omaenda identiteedis. Ivanovi tekst liigub assotsiatiivselt ja fragmentaarselt, peegeldades rändaja hajevil teadvust ning pidevat nihestatust ruumi ja keele vahel.

Peategelase hääle kaudu avaneb maailm, mis on täis vastuolusid – Skandinaavia heaoluühiskond kohtub siia sattunute rahutuse, üksinduse ja ajalooliste traumadega. Romaanis ei ole lihtsaid vastuseid ega selgeid sihte, küll aga on see tihedalt laetud kultuuriliste vihjete ja intertekstuaalsusega. Ivanov kasutab rändamise motiivi mitte ainult geograafilises, vaid ka eksistentsiaalses tähenduses – tegelane liigub läbi keelte, lugude, mälestuste ja katkiste suhete, samal ajal jäädes kõikjal natuke võõraks. „Bizarre” on teos, mis nihutab keele piire, olles kirjutatud eesti keeles, ent mõttelise keskme ja rütmiga, mis on pärit laiemast, mitmekeelsest ja -kultuurilisest kogemusest.

Andrei Ivanov (sündinud 1971) on eesti vene kirjanik, kelle loomingut iseloomustab intensiivne identiteediotsing, mitmekeelne maailmakäsitlus ja suur tähelepanu üksikule inimesele suurte narratiivide taustal. Ta on kirjutanud nii romaane kui esseistlikke teoseid, milles põimuvad dokumentaalsed elemendid ja fiktsioon. Ivanovi tekstid uurivad sageli marginaliseeritud inimeste elu, võõrandumist ja kultuuride kokkupõrget. „Bizarre” kuulub tema loomingulisse tsüklisse, mille keskmes on rändamine ja kuuluvuse küsimus – see on tekst, mis ei allu lihtsatele lahendustele, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema ning maailma mitmekihilisust tajuma.