Argonaut

Andrei Ivanovi romaan „Argonaut“ on sisekaemuslik ja rahutus toonis teos, mis jätkab autori varasemates romaanides esile kerkinud teemasid – identiteet, kuuluvusetunne, võõrusekogemus ning piiride ületamine nii geograafilises kui sisemises tähenduses. Peategelaseks on noor mees, kes liigub mööda Euroopa äärealasid ja sisemaailmu, otsides nii enese määratlust kui ka mingitki selgust killustunud ja ebakindlas maailmas. Romaani pealkiri viitab antiikkangelaste retkele, ent Ivanovi argonaut on pigem eksleja kui vallutaja, tema teekond ei vii müütilise kuldvillaku, vaid sageli määramatu sihi suunas.

Lugu kulgeb eri paigus – Eesti, Soome, Venemaa, Norra –, ent geograafia on pigem vaimse seisundi peegeldus kui reaalse teekonna kaart. Tekstis põimuvad kaasaegse Euroopaga seotud sotsiaalsed pinged ja isiklikud traagelniidid: pagulus, kultuuride segunemine, keeleline nihestatus. Ivanovi proosa on tihe, kohati voolav, kohati katkendlik, täis sisemonolooge, ekslevaid tähelepanekuid ja nihestatud dialoogi. Ta loob maailma, kus kõik tundub ühtaegu tuttav ja võõras – identiteet pole mitte antud, vaid pidevalt muutuv protsess. See teekond, mida autor kirjeldab, on olemuslikult rahutu ja määratlematu, nagu ka tema tegelased.

Andrei Ivanov on Eesti vene kirjanik, kelle looming on leidnud tunnustust nii eesti kui vene kultuuriruumis. Ta kirjutab vene keeles, kuid käsitleb sageli Eestis elamise kogemust ja piiriidentiteeti. Tema teosed, nagu „Peotäis põrmu“ ja „Hanumani teekond Lollandile“, on tuntud oma sotsiaalse tundlikkuse ja psühholoogilise sügavuse poolest. „Argonaut“ jätkab seda joont, olles ehk üks tema introspektiivsemaid romaane. Ivanovi stiil seob dokumentaalse tähelepanekutäpsuse poeetilise hajususega, luues ainulaadse teksti, mis ei allu lihtsalt liigitamisele, vaid nõuab aeglast, keskendunud lugemist ja kaasamõtlemist.