Apteekrisaar

Andrei Bitovi „Apteekrisaar“, mis ilmus eesti keeles 1971. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, on poeetiline ja mitmetähenduslik jutustus, mille süžee keskmes on pealtnäha lihtne reis – retk Läänemere ääres asuvale väikesele saarele. See saar, mida nimetatakse Apteekrisaareks, muutub loo jooksul rohkemaks kui lihtsalt maastikuks: see on vaimne ruum, kus jutustaja põrkub iseenda, mineviku ja tänapäeva mõtestamise vajadusega. Tegu on eksperimentaalse proosaga, kus klassikaline narratiiviline struktuur asendub fragmentaarsuse, mõtiskluste ja tähenduskihtidega. Tekst kulgeb rütmiliselt, justkui päeviku või sisekõne vormis, kus faktide ja fantaasia vaheline piir on tahtlikult hägustatud.

Bitovi peategelane on vaatleja, kes ei otsi saarel mitte ainult looduslikku vaikust või pelgupaika, vaid ka identiteedi ja taju piire. Teda köidab selle paiga näiline kõrvalisus ja unustus, ent just seal paljastuvad inimlikud vastuolud, mälu kihtide all varjatud lood ja kultuurilised kihistused. Tekstis põimuvad argine reisikogemus ja filosoofilised arutlused kirjanduse, ajaloo, vabaduse ja tõe kohta. Apteekrisaare motiivis peegelduvad ka iroonia ja kriitika – eelkõige suurlinliku elu pealiskaudsuse ning ametliku ideoloogia kontrolli suhtes. Jutustaja jääb aga ka iseendaga dialoogi, kaheldes pidevalt oma vaatlusvõimes ja sõnade tähenduses, mis muudab loo avatud ja tõlgendusrohke vormi oluliseks osaks teose mõju.

Andrei Bitov (1937–2018) oli vene nüüdiskirjanduse üks silmapaistvamaid autoreid, kes kuulub nn postmodernistliku proosa esimestesse viljelejateni Nõukogude Liidus. Tema loomingus on oluline koht keelel, eneseteadvusel ja kirjutamisprotsessi reflektsioonil. „Apteekrisaar“ kuulub tema varasemasse loomingusse ning kannab tugevalt autobiograafilisi ja kultuurikriitilisi jooni. Bitov ei pakkunud lugejale mitte valmis vastuseid, vaid ärgitas tajuma, kuidas reaalsus on alati mitmekihiline, ja kirjandus üks võimalik viis seda tunnetada. Eesti lugejale avaneb see teos kui nõukogude kirjanduse peavoolust kõrvale jääv, ent sisemiselt sügavalt mõtlev ja esteetiliselt väljapeetud hääle näide.