Eelkäijad

Andrei Balabuhha jutukogu „Eelkäijad“ toob lugejani valiku lühivorme, mis põimivad ulmelised motiivid filosoofiliste ja sotsiaalsete küsimustega. Teose keskmes on inimkond ja selle areng – nii tehnoloogilises kui vaimses mõttes –, ning iga jutt käsitleb mingit tulevikustsenaariumi, kus inimene seisab silmitsi oma loodu tagajärgedega. Pealkiri „Eelkäijad“ viitab neile, kes on tulnud enne, olgu need siis tsivilisatsioonid, teised liigid või eelnevad mõttemallid, millele järgnev põlvkond püüab tähendust anda. Ulme on siin vahend, millega autor uurib eetikat, mälu, vastutust ja inimolemuse piire.

Jutustustes esineb motiive nagu kontakt tundmatute tsivilisatsioonidega, arheoloogilised leiud, mis muudavad ettekujutust ajaloost, või tulevikuühiskonnad, kus inimene peab kohanema uute väärtustega. Kuigi tegevus toimub sageli mõne tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsiooni keskel, jääb fookus inimpsüühikale – hirmule, uudishimule, süütundele ja lootusele. Balabuhha ei paku kindlaid vastuseid, vaid loob olukordi, mis kutsuvad lugejat järele mõtlema: kui kaugele võib inimene minna teadmise nimel, ja mis hinnaga tuleb areng? Tema keel on täpne ja visuaalne, kuid mitte ülemäära tehniline, mistõttu on tekstid ligipääsetavad ka neile, kes ulmekirjandust harva loevad.

Andrei Balabuhha (1938–1995) oli nõukogude ulmekirjanik, kelle loomingut iseloomustab huvi teaduse ja filosoofia seoste vastu. Ta on kirjutanud lühijutte ja romaane, milles peegelduvad külma sõja aegsed tehnoloogilised unistused ja hirmud, kuid alati koos inimesekeskse perspektiiviga. „Eelkäijad“, mis ilmus eesti keeles sarjas „Loomingu Raamatukogu“, annab hea ülevaate tema lähenemisest – see on ulme, mis ei rõhu eksootikale ega seiklusele, vaid mõtestab tulevikku kui moraalset ja eksistentsiaalset väljakutset. Balabuhha kuulub nende autorite hulka, kes kasutasid ulmekirjandust mitte eskapismiks, vaid maailma mõistmise ja küsimuste esitamise vahendina.