Armastuse heitlikkus

André Maurois’ romaan „Armastuse heitlikkus“ („Climats“) vaatleb armastuse, iha ja abielu psühholoogiat kahe erineva abielu kaudu. Teos koosneb kahest osast, milles kumbki peategelane jutustab oma loo esimeses isikus. Esimeses pooles kõneleb Philippe Marcenat, jõukas ja kultuurne provintsihärrasmees, kes abiellub kauni ja tundelise Odile’iga. Philippe’i armastus on kirglik, ent omamoodi omandihimuline, mis lõpuks põhjustab tema ja Odile’i suhte jahenemise. Teises osas avaneb lugu Philippe’i teise abielu kaudu Isabelle’iga, kes on tasakaalukam ja intellektuaalselt arenenum naine, kuid kelle vastu Philippe ei suuda enam tunda sama kirglikku tõmmet nagu esimese abielu alguses.

Maurois esitab suhete dünaamikat läbi sisemonoloogide, rõhutades, kuidas armastus võib kergesti moonduda harjumuseks, kahtluseks või isegi ükskõiksuseks. Tunded, mida tegelased peavad jäävateks, osutuvad sageli heitlikeks, mõjutatuna ajast, iseloomudest ja sotsiaalsetest ootustest. Teos ei taotle traagilist suurdraamat, vaid uurib pigem väikseid, kuid määravaid murranguid tunnete arengus. Autori stiil on vaoshoitud, psühholoogiliselt nüansirikas ja sageli introspektiivne, võimaldades lugejal kaasa mõelda, kuidas armastus sünnib, muutub ja vahel ka haihtub. Romaan ei anna vastuseid, vaid asetab lugeja inimtunnete ebakindluse ja muutlikkuse keskele.

André Maurois (1885–1967) oli tuntud prantsuse esseist, biograaf ja romaanikirjanik, kelle loomingut iseloomustab tähelepanelik pilk inimloomuse vastuoludele. Ta kirjutas nii ajaloolisi elulugusid (nt Byronist ja Shelley’st) kui ka ilukirjandust, milles sageli käsitles abielu ja armastuse teemasid läbi psühholoogilise prisma. „Armastuse heitlikkus“ on üks tema isiklikumaid ja sügavamalt analüütilisi romaane, mille alltekstis võib aimata ka autori enda kogemusi ja mõtisklusi mehe ja naise vahelise suhte hapruse üle. Teose ajatuks jääv temaatika ning mõtlik tonaalsus teevad sellest endiselt mõjusa lugemiselamuse.