Mu väike Trott

André Lichtenbergeri „Mu väike Trott“ on tundlik ja detailitäpne lapsepilgu kaudu jutustatud lugu, mis ilmus eesti keeles kirjastuse Odamees väljaandel 1920. aastal. Teose peategelane on väike poiss Trott, kelle maailma mõistmine ja tunnetamine kujutatakse vahetult ning täiskasvanuliku vahenduseta. Lichtenbergeri jutustamisviis annab edasi lapse siiraid arusaamu ja segaseid tundeid seoses teda ümbritsevate inimeste, olukordade ja nähtustega. Trott püüab mõista vanemate maailma, selgitada endale armastust, hirmu ja üksindust, tajudes neid läbi oma kujutlusvõime ja vahetu kogemuse.

Raamat on üles ehitatud lühikeste, episoodiliste peatükkidena, milles igaühes käsitletakse mõnd konkreetset olukorda või mõtet. Need hetked ulatuvad igapäevaelu pisiasjadest – mänguasjadest ja jalutuskäikudest – kuni sügavamate teemadeni nagu armukadedus, kaotus või eksistentsiaalne segadus. Lichtenberger ei kirjuta lapsele kohandatud keeles, vaid kasutab poisi sisemonolooge, mõttekäike ja tajusid viisil, mis mõjub realistlikult ja siiralt. Just selle kaudu sünnib eriline empaatia, mis paneb lugeja lapsega kaasa elama, mitte teda kõrvalt vaatlema. „Mu väike Trott“ ei ole õpetlik lugu, vaid poeetiline ja introspektiivne portree lapsemeelsusest ja sisemisest kasvamisest.

André Lichtenberger (1870–1940) oli prantsuse kirjanik ja sotsioloog, kelle loomingus põimuvad psühholoogiline täpsus ning ühiskonnakriitiline tähelepanelikkus. Ta oli tuntud kui hea lapsehinge tundja ning mitmed tema teosed keskenduvadki lapse maailmatunnetuse edasiandmisele. „Mon petit Trott“ ilmus esmakordselt prantsuse keeles 1898. aastal ning saavutas kiiresti rahvusvahelise tuntuse, olles tõlgitud mitmetesse keeltesse. Eesti keeles ilmunud varajane tõlge on märk 20. sajandi alguse huvist Euroopa uuema kirjanduse vastu, mis tõi lugejani teoseid, mis ei olnud üksnes ilukirjanduslikud, vaid ka psühholoogiliselt tähenduslikud.