Kitsas uks. Valerahategijad. Theseus

André Gide’i kogumik „Kitsas uks. Valerahategijad. Theseus” koondab kolme eriilmelist, ent omavahel kõnelevat teost. „Kitsas uks” on tundlik ja mõtlik armastuslugu, milles kahe noore inimese vooruslikkuse püüdlused satuvad vastuollu nende tegelike tunnete ja elu nõudmistega. See teos on sageli peetud Gide’i kõige õnnestunumaks romaaniks, kuna see näitab korraga nii inimlike ihade kui ka vaimulike ideaalide pingelist vastasseisu. „Valerahategijad” on ulatuslikum ja ideeliselt laetud romaan, mis käsitleb valet mitte ainult rahalises tähenduses, vaid ka inimeste valesid ja enesepettust. „Theseus” on autori viimane suurem teos, millele omistatakse testamendi tähendus – see seob müütilise aine isikliku filosoofilise arutlusega.

Kogumiku kaudu saab lugeja hea ülevaate Gide’i loomingulistest põhijoonest: eetiliste dilemmade ja moraali piiride uurimisest, üksikisiku ja ühiskonna vastandamisest ning sügavast psühholoogilisest sissevaatest. Tema romaanid ei ole ainult jutustused tegelaste saatusest, vaid ka filosoofilised mõtisklused inimelu tähenduse üle. „Valerahategijad” näitab seda eriti selgelt, sest siin põimuvad romaanivormiga päeviku- ja esseelised elemendid, mis lubavad autoril esitada ka omaenda arutlusi kunsti ja tõe kohta. „Theseus” annab kogu kogumikule lõpliku tooni, tuues lugejani kirjaniku küpse maailmavaate kokkuvõtte.

André Gide (1869–1951) oli üks 20. sajandi prantsuse kirjanduse silmapaistvamaid autoreid, keda hinnati tema vaba mõtteviisi ja isikupärase stiili tõttu. Ta pälvis Nobeli kirjandusauhinna 1947. aastal. Gide’i loomingut iseloomustab filosoofiline süvenemine, enesevaatlus ja julgus seada kahtluse alla kehtivad moraalinormid ja institutsioonid. Tema teosed mõjutasid tugevalt nüüdisproosa arengut, olles ühtaegu nii esteetiliselt uuenduslikud kui ka intellektuaalselt provokatiivsed. „Kitsa ukse”, „Valerahategijate” ja „Theseuse” kaudu avaldub Gide’i mitmekülgne pärand, mis on jäänud püsima prantsuse ja maailma kirjanduse kaanonis.