Halvasti aheldatud Prometheus

„Halvasti aheldatud Prometheus” on prantsuse kirjaniku André Gide’i lühiproosateos, mis ilmus eesti keeles 1969. aastal Loomingu Raamatukogus. See sümbolistliku ja filosoofilise alltekstiga jutustus kasutab antiikmüüdi Prometheusest kui metafoori inimese vabaduseihale ja ühiskondlike sidemete tinglikkusele. Gides kujundatud Prometheus ei ole mütoloogiline kangelane traditsioonilises tähenduses, vaid pigem allegooriline kuju, kelle „ahelad” pole nii tugevad, kui esmapilgul paistab. Loo kaudu küsib autor, millised piirangud on inimesele tegelikult väljastpoolt peale pandud ja millised on enese loodud, ning kui palju sõltub vabaduse saavutamine isiklikust tahtest ja otsustest.

Tekst on üles ehitatud poeetilise ja aforistliku proosana, milles mõtisklused vahelduvad piltlike stseenidega. Gides puudutab indiviidi ja ühiskonna suhteid, loovuse ja sõltumatuse teemat ning inimese võimet omaenda ahelaid murda. Filosoofiline lähenemine ja mitmetähenduslik sümboolika jätavad lugejale ruumi tõlgendamiseks, muutes teose sama palju mõtteharjutuseks kui ilukirjanduslikuks elamuseks. Eesti väljaanne säilitab originaali keelelise täpsuse ja rütmi, mis on oluline osa Gide’i stiilist ja mõttelaadist.

André Gide (1869–1951) oli prantsuse kirjanik, esseist ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1947). Tema looming hõlmab romaane, novelle, esseid ja päevikuid, milles ta uuris moraali, isikuvabaduse, eneseteostuse ja autentse elu küsimusi. Gide’i peetakse üheks 20. sajandi prantsuse kirjanduse mõjukaimaks autoriks, kes ei kartnud käsitleda toona vastuoluliseks peetud teemasid, sealhulgas seksuaalsust ja religiooni. Tema teosed, nagu „Võltsmünditegijad”, „Kitsas uks” ja „Pastorali sümfoonia”, on tuntud psühholoogilise sügavuse ja eetiliste dilemmade käsitluse poolest. „Halvasti aheldatud Prometheus” kuulub tema lühiproosa hulka, kus mõtte tihedus ja stiililine selgus on eriti esiplaanil.