Kutsu mind oma nimega

Romaan jälgib üht Põhja-Itaalia suve, mil Elio vanemate majja saabub külalisteadur Oliver. Elio jutustab loo tagantjärele ning näitab, kuidas uudishimu ja tõmme kasvavad märkamatutest žestidest, ühest sõnast, jagatud noodist. Suhtlus liigub vaikuse, loetud raamatute ja muusika kaudu; väiksed ümbermõtlemised loovad harjumuse, millel on oma rütm. Teos näitab päeva­pikkuseid kõrvalepõikeid ujumiskohtadesse ja linna, samuti perega seotud rutiini, mis paigutab tundeid kindlasse ajavahemikku. Kohtumine Roomas tõstab panused ja muudab lahkumise selgeks. Raamat hoiab keskmes mõistmise, et tulemus ei kustuta algust: Elio mõõdab juhtunut kehas ja keeles ning püüab hiljem rekonstrueerida otsuseid, mis tundusid toona iseenesestmõistetavad.

Jutustus näitab, kuidas mälestus töötab ja kuidas suvi muutub mõõdupuuks. Elio kõneleb täna, kuid kirjeldab eile; sellest tekib tõmme mineviku ja praeguse vahel. Teos keskendub sellele, kuidas inimesed loovad oma nime ja näo teise pilgu kaudu, ning kuidas julgus ja häbelikkus vahelduvad. Kehalisus on osa kõnest; sõnad, märkmed ja puudutused moodustavad ühe võrgustiku. Raamat võtab aega, et jälgida kõhklust, taganemist ja naasmist, ning laseb ruumil – toad, tänavad, pargid – kujundada mälu. Lõpu pikendatud järelkaja näitab, kuidas kohtumine jätkab tööd ka siis, kui tegelased on eri linnades ja aastates. Romaan ei kinnista õpetust, vaid püsib tähelepanul: mis saab, kui inimene ütleb välja selle, mida ta seni vaid mõtles, ja mis saab, kui ta jätab veel ütlemata.

André Aciman on kirjanik ja esseist, kes on kirjutanud nii ilukirjandust kui ka mälestusraamatuid. Tema loomingus korduvad mälu, ihaluse ja kuuluvuse teemad; pagulus ja keelte vahetus annavad vaateplatvormi, millelt ta vaatleb identiteeti. Aciman on avaldanud muu hulgas mälestusteraamatu „Out of Egypt“ ning romaanid „Enigma Variations“, „Harvard Square“ ja Crossy teekonda jätkava „Find Me“. Ta on õpetanud kirjandust ja võrdlevat kirjandust ning tegutsenud kriitikuna. Autori töö keskmes on tähelepanu häälele, mis jutustab alles siis, kui aeg on andnud vahemaa, ning küsimus, kuidas mälestus ja kohalolu üksteist muudavad.