Saage üle

Kogumik Saage üle koondab linnaruumi ümber keerleva luule, kus minahääl liigub päeva pisiasjadest lähisuhete ja sõpruskonna rütmideni. Teos kasutab tänava, ühistranspordi ja baarileti kõrval ka koduseid pause, vestluse katkestusi ja sõnumite nappe ridu. Luuletused ei anna valmis hinnangut, vaid nihutavad vaatepunkti: sama olukord saab kord iroonia, kord kaine kokkuvõtte. Tekst liigub lühikeste stseenidena, kus tegevus, ütlus ja järelkaja moodustavad järjestuse loe, märka, sõnasta. Raamat kõnetab lugejat otse ning proovib, kui palju kehtib hetkeotsus järgmises real; just liikumine stseeni ja repliigi vahel tõstab esile, kuidas keel vormib käitumise ning kuidas korduses nähtav muster osutub olulisemaks kui üksik efekt.

Teos toetub vabavärsile ja tihedale ridade murdmisele, mis määrab tempo ja tooni. Kordus, loendamine ja pöördumine annavad struktuuri: iga luuletus toob välja ühe pildi, mille ümber sõnad teevad ringi ning lasevad motiivil naasta teises valguses. Nimed, kohad ja ajamäärused loovad ruumi, mis püsib ära tuntav ka siis, kui kirjeldus jääb lakooniliseks. Keelekasutus eelistab täpseid tegusõnu ja kõneakti, mistõttu rida liigub edasi ilma liialduste ja ülearuste seletusteta. Sarja sees on võimalik lugeda ka väikese tsüklina: korduvad viited teele, tööpäeva lõpule, öösse venivale vestlusele ning hommikuse liinialguse teravale selgusele. Nii tekib mängureegel, mille lugeja saab üle kanda omaenda rütmi peale: pilt, lausung, kontrollküsimus, lühike järeldus; poeetiline tööviis muutub ühtlasi suhtlusviisiks.

Andra Teede on eesti luuletaja, kelle debüüt avaldas põlvkondliku kohalolu ning kelle järgmine kogu kinnistas töövõtte, milles igapäevane keel kannab poeetilist ülesannet ilma retoorikata. Autor seob lava- ja lehelugemise kogemuse: tekst toimib nii esitusena kui vaikse ettelugemisena, sest rütm on ehitatud pausidest, hüüdlausungitest ja tagasihoitud ümberütlustest. Teede asetab „mina” ja „sina” kõrvuti, kuid väldib ilustamist; luuletus otsib kõigepealt toimiva lause, alles siis üldistuse. Nii kujuneb autoripositsioon, mis eelistab tähelepanekut loosungile, tööjärge poosile ning püsib usaldusväärne just seetõttu, et jätab ruumi lugeja enda kokkuvõttele – see, mida tuleb kõigepealt teha, ongi see sama: saada üle ja minna edasi järgmise rea juurde.