Berti päevik

Päevikuvormis teos Berti päevik laseb rääkida äsja prillid saanud koolipoisil, kes õpib toime tulema kehalise tunniga, kontrolltööde ja salajase suitsetamisega ning otsib sõnu, et kirjeldada esimest armumist. Raamat seab sisse lihtsa töökorra: kuupäev, juhtum, järeldus. Bert katsetab koos Ake’ga “teaduslikke eksperimente”, püüab vältida Klima pilke ja peab oma punase pliiatsiga arvestust sellest, mis tundub tähtis. Lugu ei paku kangelastegusid, vaid näitab, kuidas väikesed olukorrad – uute prillide ettepanek, valehäbi arsti juures, esinemine klassi ees – panevad proovile enesetunde. Päeviku hääl ühendab nalja ja täpsuse: lause nimetab, mis juhtus, ning jätab ruumi, et lugeja otsustaks, mis on piinlik, mis naljakas ja mis päriselt oluline.

Raamat sobib lugemiseks järjest või peatükkide kaupa. Iga sissekanne on iseseisev stseen, mille lõpus jääb nähtavaks mõni väike nihe: sõprus kinnistub, reegel selgineb, enda ja teiste piirid joonistuvad selgemaks. Kooliruum, kodu ja tänav moodustavad liikumisraja, kus üks ese – lintmakk, singel, vihik – saab tõendiks, et eilne otsus vajab uut läbimõtlemist. Tekst kasutab kordust, et luua rütm: sama mure naaseb teises olukorras ja paneb mõtlema, kas eelmine seletus veel kehtib. Nii kasvab välja pilt klassieast, kus saladus, uhkus ja hirm vahelduvad ning kus “keelatud” päevik osutub tööriistaks, millega oma elu korrastada.

Autorid Anders Jacobsson ja Sören Olsson on Rootsi kirjanikud, kelle koostöö on andnud kaks pikka noortesarja: Berti ja Sune lugude. Nende meetod on selge: nad võtavad igapäevase olukorra, lasevad jutustajahäälel see täpselt nimetada ning tõmbavad järelduse lühikeseks. Duo on kirjutanud ka raadiosaateid ja stsenaariume, kuid päevikuvormis proosas hoiavad nad fookust koolipäeva rütmil ja kõrvuti seisvatel tunnetel. Nende tekstid näitavad, kuidas väike tähelepanek – pilk, märkus, käeliigutus – võib muuta päeva käiku, ning jätavad lugejale võimaluse proovida sama töövõtet oma enda kogemuse peal: kirjuta, loe üle, tõmba joon alla.