Paganini

Anatoli Vinogradovi romaan „Paganini“ on elulooline ilukirjanduslik käsitlus maailmakuulsast viiuldajast ja heliloojast Niccolò Paganinist. Teos jälgib Paganini eluteed alates tema noorusest Genovas kuni rahvusvahelise kuulsuseni, tuues esile tema erakordset muusikalist annet, keerulist iseloomu ja vastuolulisi elusündmusi. Vinogradov ühendab faktid ja fiktsiooni, luues dramaatilise ja emotsionaalselt laetud portree muusikust, kelle virtuoossus pani aluse kaasaegsele sooloviiulimängule ning tekitas oma aja publikus nii imetlust kui kõhedust.

Romaan keskendub eelkõige Paganini isiksuse vastuolulisusele: ta oli ühtaegu geniaalne ja salapärane, pühendunud loomingule, kuid samas seotud rahaliste raskuste, terviseprobleemide ja legendidega, mis teda juba eluajal ümbritsesid. Teoses tuuakse esile nii kontserdireiside sära kui ka isikliku elu üksildus. Vinogradov käsitleb ka laiemat kultuurilist ja ajaloolist tausta, milles Paganini tegutses – 19. sajandi Euroopa kunstielu, muusika institutsioonid ja avalikkuse ootused andekatele, kuid ebatavalistele isiksustele.

Anatoli Vinogradov (1888–1946) oli vene kirjanik, kes tegutses peamiselt ajalooliste romaanide žanris. Tema loomingus kohtuvad ajastu detailitäpsus, psühholoogiline süvenemine ja kirjanduslik kujundlikkus. „Paganini“ järgib seda liini, pakkudes rohkem kui pelka eluloofakti – see on ka arutlus ande, üksinduse ja avalikkuse suhte üle. Romaan sobib lugejale, keda huvitab muusikaajaloo suurkujude sisemine maailm ja nende kujunemistee, aga ka neile, kes hindavad põhjalikult üles ehitatud ajaloolist ilukirjandust, mis tõstab esile loovisiku traagilise ilu ja hinna, mida tuleb maksta erakordsuse eest.