1935 ja järgmised aastad

Anatoli Rõbakovi „1935 ja järgmised aastad” on isiklik ja aus mälestusteraamat, milles autor vaatleb oma elu läbi stalinistliku režiimi kujunemise ja küpsemise aastate. Jutustus algab ajast, mil Rõbakov on noor mees, lõpetanud tehnikumi ja alustanud tööd autoinsenerina. Samal ajal hakkavad ühiskonnas süvenema repressioonid, millest saavad osa ka tema lähedased. Mälestused põimuvad poliitiliste ja ühiskondlike arengute jälgimisega, moodustades laiahaardelise pildi 1930. aastate lõpust, kus isiklikud valikud olid sageli määratud suure ideoloogilise surve ja hirmu poolt.

Teose keskmes on ellujäämine ja väärikuse säilitamine tingimustes, kus inimeste saatust võis otsustada anonüümne kaebus või juhuslik süüdistus. Rõbakov kõneleb oma vangistusest, laagris veedetud ajast ja kohtumistest inimestega, keda Nõukogude süsteem oli samuti purustanud või moonutanud. Vaatamata raskustele ja alandustele säilib autoril usaldus kirjanduse ja mõttevabaduse jõu vastu. Ta kirjeldab ka sõjajärgseid aastaid, oma esimesi samme kirjandusmaailmas ning püüab mõista, miks nii paljud vaikisid või leppisid, kuid mõned siiski vastu hakkasid.

Anatoli Rõbakov (1911–1998) oli vene kirjanik, kes pälvis tuntust juba nõukogude ajal, kuid saavutas erilise mõju 1980. aastatel tänu oma avameelsetele teostele, sealhulgas romaanile „Arbat’i lapsed”. Tema loomingus on tähtsal kohal isiklik kogemus ja kriitiline suhtumine totalitaarsesse ühiskonda. Mälestusteraamat „1935 ja järgmised aastad” jätkab seda liini, pakkudes lugejale haruldast pilku inimesele, kes elas läbi repressioonide aja, kuid säilitas õigustunde ja kirjutamisjulguse. Teos on oluline ajalooline dokument ja samal ajal sügavalt isiklik tunnistus ühest keerulisest ajastust.