Kevadtalveöö
Kevadtalveöö
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Perioodika | 1985
- 85 lk | Pehmekaaneline | 140 x 195 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Anatoli Makarovi luulekogu „Kevadtalveöö“ ilmus sarjas *Loomingu Raamatukogu* ning esindab vene kaasaegse luule tundeküllast ja mõtlikku haru, kus keeleline nappus ja kujundlik tihendus on põimitud isikliku elutunnetusega. Kogu pealkiri vihjab aastaaja piirialale – kevade ja talve vahepealsele ajale, mil valgus ja pimedus, soojus ja külmus kohtuvad. Selline kaheolek on iseloomulik ka Makarovi tekstidele: neis peegelduvad sisemine rahutus ja tasakaalu otsing, mõtisklused elu üürikuse, armastuse hapruse ning mälu ja igatsuse üle. Tema luule ei ole valjuhäälne, vaid pigem sissepoole pööratud, otsiv ja lakooniline.
Makarovi tekstide poeetiline maailm põhineb tihti loodusvaatlustel ja igapäevaste hetkede poeetiseerimisel. Luuletused on valdavalt lühikesed, sageli klassikalise vormitunnetusega, kuid samas kaasaegselt tundlikud ja kujundlikud. Neis kohtab linnulendu, karget vaikust, hääbuvaid samme lumes – motiive, mille kaudu väljendub eksistentsiaalne üksindus ja samas katkematu seos kõige elavaga. Autor ei taotle efektset kujundlikkust ega retoorilist jõulisust, vaid laseb luulel hingata vaikselt, justkui kuulaks maailma sisemist rütmi. Mõned tekstid kannavad ka melanhoolset alatooni, mis ei kaldu meeleheitesse, vaid väljendab vaikset leppimist ja tähelepanelikkust elu hapruse ees.
Anatoli Makarov (sündinud 1936) on vene luuletaja ja tõlkija, kelle looming kuulub nõukogude-aegse lüürika vaoshoitumasse, ent sisemiselt pingestatud suunda. Tema luuletusi on hinnatud keelelise puhtuse ja filosoofilise allhoovuse poolest. Eestikeelse valiku ilmumine *Loomingu Raamatukogus* 1985. aastal võimaldas kohalikel lugejatel tutvuda poeedi mõtlikult vaikse, kuid tähendusliku maailmaga, mis kõnetab universaalses keeles – looduse ja inimsüdame rütmis. „Kevadtalveöö“ on sobiv lugemisvara neile, kes otsivad luulest pigem rahulikku süvenemist kui deklamatiivset kõnet, ning väärtuslik osa kultuuridevahelises luuledialoogis.
