Kevadtalveöö

Viimaks läks mu tuju võõra lõbu pealtvaatamisest ja äratundmisest, et mul ei ole sellega - kas või ligilähedaltki - mingit pistmist, sedavõrd sandiks, et ma vaikselt, kellestki märkamata, siis kui uus muusikavaling peale tuli, riidehoidu kadusin. Ma tõmbasin palitu selga ja läksin, hüljatuse magus valu südames, majast välja. Kell oli üheksa ringis, see on vahepealne aeg, mil etendused alles käivad ja seltskonnad veel koos istuvad, ja sellepärast oli kogu inimtühi kallakust alla viiv tänav otsast lõpuni näha. Hommikune pakane oli järele andnud, aga sula veel ei olnud, õhus tundus taganeva külma värskust, tänavalaternate kiirtes sädeles peenikest lumepihu. Ümberringi olid kõik minu paigad, minu riik, minu väike kodumaa, kui palju olin ma siin oma esimese armastuse päevil või esimesest tõsisest sõprusest joobumise aastatel ringi uidanud. Viimasel ajal tundsin ma kõigest sellest puudust.