Vabastatud Don Quijote. Näidend

Anatoli Lunatšarski näidend Vabastatud Don Quijote toob Cervantese kuulsad tegelased Don Quijote ja Sancho Panza välja rändrüütli ajastust ning asetab nad kaasaegsesse maailma. Raamat jälgib, kuidas kujuteldavate hiiglastega võitlemisele harjunud rüütel peab nüüd hakkama saama linnakeskkonnas, uute institutsioonide, ajalehtede ja poliitiliste loosungite keskel. Vana aate- ja auusund ei kao, kuid põrkab kokku ühiskonnaga, kus reegleid kujundavad ametkonnad ja võimuvõitlus, mitte rüütlikoodeks. Lugu uurib, kas Don Quijote saab sellistes oludes üldse “vabastatud” või tähendab vabanemine hoopis loobumist illusioonidest, millele ta on seni toetanud nii iseennast kui oma truud Sanchot.

Teos kasutab tuntud kangelasi, kuid ei taasesita Cervantese romaani süžeed, vaid arendab neid edasi olukorras, kus sõna “ideaal” kõlab tühja loosungina. Don Quijote siiras õiglustunne satub vastamisi manipulatsiooniga, satiiriliste intriigide ja võimu nimel korraldatud lavastustega. Sancho Panza jääb endiselt maise mõistuse hääleks, kuid peab nüüd otsustama, kuivõrd ta on valmis oma isanda hullust toetama maailmas, mis selle hulluse üle irvitab, samal ajal seda ära kasutades. Näidend sobitub selgelt ühiskonnakriitilise draama raamidesse: koomilised olukorrad ja äratuntavad tüpaažid suunavad lugejat küsima, kas hull on tõesti rüütel ise või hoopis kord, mis temast pilti teeb.

Eesti lugejani jõuab näidend Loomingu Raamatukogu väljaandena, mille on vene keelest tõlkinud Hans Luik ning värsiread eestindanud Valeeria Villandi. Lunatšarski oli vene kirjanik, kriitik ja haridustegelane, kelle nimi seostub nii kirjandusartiklite kui kultuuripoliitikaga; mitmed tema esseekogud on eesti keeles eraldi raamatutena ilmunud. Vabastatud Don Quijote annab tema loomingust teistsuguse läbilõike, näidates teda dramaturgina, kes kasutab klassikast laenatud tegelasi, et arutleda oma ajastu vaimse ja ühiskondliku olukorra üle.