Legendi järg. 3.-4. vihik 2. osa

MIS MAIK ON ELUL?
Mu käed, mu käed! Nad valutavad mul päeval ja veel hullemini öösi. Kõik sai alguse nendest rakkudest, mis mulle hõõrus labidavars. Iga päevaga lähevad mu peopesad järjest rohkem katki. Tööl olles, kui jooksen mööda estakaadi, ronin autodesse ja taon lahti betooni, valu kuidagiviisi ununeb, ma ei tunne teda. Kuid kodus ei leia ma endale asu. See on tuim valu, mis sekundikski järele ei anna, teda on tunda küünarvartes, kõigis Iihastes, Marraskil peopesad põlevad nii, et tahaks karjuda. Avastasin, et jahe õhk vaigistab valu. Selle tõttu käin toas ringi ja vehin kätega, kui aga enam ei jaksa kannatada, puhun käte peale. Käin ja puhun, käin ja puhun. Petja vaatas ja käskis minna arsti juurde haiguslehte võtma. Oli niisugune moment, kus ma järele andsin. Läksin trepist alla, seisin natuke ja tulin tagasi. Milline häbi! Pole veel jõudnud õieti tööle hakatagi - ja juba haigusleht! Ei, saagu või hullem, arsti juurde ma ei lähe. Olen armetu memmepoeg. Paras mulle! Ei, me veel vaatame, kes kellest jagu saab: valu minust või mina temast. Mitte kohe ei lähe, parem puhun edasi. Sellelt tegevuseit tabas mind meie noor koristaja, vaikne ja tagasihoidlik Oktjabrina. Ta vaatas ja van gut as pead: "Oh, poisid, poisid. Kõik te peate läbi tegema. Saate tunda, mis maik on elul võõras kohas." . Need sõnad kuidagi solvasid mind. Vastasin järsult, et ta võiks parem otsida mulle panipaigast mõne mütsi, muidu on mul juuksed betoonipritsmetest juba täiesti kokku kleepunud. Oktjabrina läks vaikides minema ja tõi mulle oma mehe veel täitsa korraliku vähekantud nokkmütsi. Siis hakkas mul piinlik ja ma lubasin tuua terve selle mütsitäie kompvekke tema põngerjate jaoks.