Legendi järg. 3.-4. vihik 2. osa

Anatoli Kuznetsovi „Legendi järg“ 2. osa (3.–4. vihik) jätkab samanimelise teose esimeses osas alustatud jutustust, mis vaatleb Suure Isamaasõja aegseid sündmusi läbi noorte peategelaste silmade. See mitmevihikuline jutustus seob autobiograafilise tundlikkuse dokumentaalse täpsusega, kujutades elu sõjakeerises mitte lahinguväljal, vaid tagalas — linnas, kus saksa okupatsioon ja nõukogude vastupanu põimuvad tavaliste inimeste igapäevaste hirmude, lootuste ja lootusetuse vahel. Teos tugineb tugevalt Kuznetsovi isiklikele kogemustele okupeeritud Kiievis ning sisaldab realistlikke detaile, mis annavad aimu sõja tegelikust mõjust tsiviilelanikele, eriti lastele ja noortele.

„Legendi järg“ ei keskendu kangelaslikkuse ülistamisele, vaid püüab lahti harutada nn ametlike sõjamüütide kihistust ja asendada see vahetu, sageli traagilise tegelikkusega. Jutustuse peategelasteks on noored poisid, kelle mänguline maailm asendub järk-järgult hirmu, kahtluste ja kaotusega. 2. osa keskendub eelkõige vaimsele pingele ja sellele, kuidas sõda tungib tasapisi igapäevaelu rutiinidesse — musta leiva jagamisse, raadiokuulamise salajasse rituaali, usaldamatutesse pilkudesse. Autor oskab hästi edasi anda poiste maailmapildi ja täiskasvanute vaikimise kontrasti, kus küsimused jäävad sageli vastuseta, kuid mõjuvad seda valusamalt.

Anatoli Kuznetsov (1929–1979) oli nõukogude ukraina kirjanik, kelle tuntuim teos on hilisem dokumentaalromaan „Babi Jar“, kuid juba „Legendi järg“ näitab tema huvi tõese, moonutamata ajaloo ja inimese sisemaailma vastu. Nooruses kirjapandud jutustus mõjub ehedalt just seetõttu, et autor ei olnud veel täielikult allutatud ideoloogilistele nõudmistele ning suutis tabada sõja argipäevast absurdsust ja traagikat lapsesilmse, kuid teravapilgulise vaatlusega. 3.–4. vihik viivad selle mitmeosalisena kavandatud teose sügavamale isiklikku ja ajaloolisse analüüsi, millele autor naaseb hiljem juba küpsema ja veelgi kompromissituma pilguga.