Olgem vagurad kui lapsed

„Olgem vagurad kui lapsed“ on Anatoli Kimi jutustustekogu, mis koondab endas Kaug-Ida maailmast inspireeritud lugusid. Teose tekstid kujutavad elu Siberi ja Kaug-Ida äärealadel, kus inimeste argipäev on tihedalt seotud looduse ja tööga. Jutustustes on läbivaks jooneks inimese suhe oma keskkonnaga ning nende sisemised otsingud, mida saadavad traditsioonilised uskumused ja kogukondlikud väärtused. Autor toob esile, kuidas looduse karmus ja avarus kujundavad inimeste iseloomu ning kuidas lihtsates igapäevastes töödes ja toimingutes peitub sügav sisemine mõte.

Kogu ülesehitus on fragmentaarne, iga jutustus avab eraldi tegelase või olukorra, mis ometi sulandub suuremasse pilti piirkonna elulaadist ja mõttemaailmast. Tekstides on tunda meditatiivset tooni, aeglast kulgu ja poeetilist laad, mis seob realistliku olustiku filosoofiliste arutlustega. Tegelaste mõtted ja kõnelused avavad nende maailmapilti, kus looduse jõud ja inimliku vagaduse vajadus on ühtviisi kohal. Autor rõhutab sageli inimlikku lihtsust ja vagurust kui väärtust, mis aitab inimesel elada kooskõlas nii iseenda kui ümbritseva maailmaga.

Anatoli Kim (sündinud 1939) on kasahhi ja korea päritolu vene kirjanik, kes on tuntud oma poeetilise ja sümbolistliku stiili poolest. Tema loomingus põimuvad isiklikud mälestused, mütoloogilised kihistused ja Kaug-Ida rahvaste pärimuslikud maailmapildid. Kim õppis Moskva kirjandusinstituudis ja avaldas oma esimesed jutustused 1970. aastatel. „Olgem vagurad kui lapsed“ kuulub tema varasemate proosateoste hulka ning peegeldab juba sel ajal välja kujunenud stiili, kus reaalsus ja müstika on tihedalt seotud. Hiljem sai ta tuntuks ka romaanide autorina, kuid jutustused jäid oluliseks osaks tema loometööst, andes tunnistust autori püüdest mõtestada inimese ja looduse sügavat ühtsust.