Gurini utoopia

Anatoli Kimi jutustus „Gurini utoopia“ on allegooriline proosateos, mis ühendab sümbolistliku kujundikeele ja müütilise maailmataju. Loo keskmes on endine vang Gurin, kelle elulugu ja sisemised püüdlused on ühtviisi mõjutatud süüdlasetundest, lunastusootusest ja utoopilise ideaalmaailma ihalusest. Gurin ei otsi pelgalt uut elu materiaalses mõttes, vaid siirdub sisemisele teekonnale, mille eesmärk on luua vaimne ruum, kus inimene võib elada kooskõlas iseenda ja loodusega. Tema utoopia on pigem vaimne visioon kui konkreetne ühiskonnakord, milles segunevad eshatoloogilised motiivid, vene õigeusu mõttetraditsioon ja sügavalt isiklik metafüüsiline vajadus tõe järele.

Jutustuse keel on kujundlik ja poeetiline, sageli ka assotsiatiivne, viies lugeja unenäoliste maastike ja sümbolite keskele. Aeg ja ruum on siin hajutatud – tegevus ei allu loogilisele kronoloogiale, vaid peegeldab tegelase sisemist seisundit ja arenguastmeid. Gurin ei ole klassikaline kangelane, vaid pigem lunastust otsiv rändur, kelle katsumused ja kohtumised muutuvad vaimse puhastumise osadeks. Utoopia, mida ta püüab leida või luua, ei ole vaba vastuoludest – ka selles maailmas on segadust, eksimusi ja inimlikke nõrkusi. Kim esitab ideaalmaailma kui hapra ja pidevalt ohustatud püüdluse, mille olemasolu sõltub iga üksikisiku sisemisest küpsusest ja aususest iseenda ees.

Anatoli Kim (sündinud 1939) on Korea päritolu vene kirjanik ja tõlkija, kelle looming on tuntud oma sügava religioosse ja filosoofilise mõõtme poolest. Tema teosed seovad vene kirjanduse müstilise traditsiooni Aasia maailmatunnetusega, luues ainulaadse poeetilise ja intellektuaalse ruumi. Kim on tegutsenud ka esseistina ning tõlkinud korea kirjandust vene keelde, olles kultuuride vahendaja ja sild ehitaja. „Gurini utoopia“ on iseloomulik näide tema proosast, kus jutustamine ei piirdu sündmuste esitamisega, vaid laieneb eksistentsiaalseks mõtiskluseks inimese ja maailma seostest, süüst, lunastusest ja ideaalide haprusest.