Objekt ja keskkond maalikunstis

Raamat võtab vaatluse alla maalikunsti põhisuhte: kuidas kujutatud objekt moodustab koos ruumilise keskkonnaga terviku. Autor liigub mõistete kaupa ja küsib, millal ese hakkab maalil toimima tähendusliku keskmena ning millal ta allub ümbruse rütmile. Käsitlus uurib pildi tasapinna ja kujuteldava ruumi vahekorda, eseme „kohalolu” kujunemist valguse, perspektiivi ja kompositsiooni kaudu ning vaataja positsiooni rolli. Teos rõhutab, et objekt ei seisa ruumist lahus, vaid omandab tähenduse vastasmängus tausta, ruumimahu ja ajalisusega; sellest vastasmängust koorub välja kunstniku maailmataju. Lähenemine on teoreetiline, kuid toetub konkreetsetele vaatlusviisidele, mis aitavad lugeda maali struktuuri ilma liigse terminoloogilise koormata. Kokkuvõttes kujuneb raamatus püsiv küsimus: kuidas ruum loob eseme ja kuidas ese kujundab ruumi.

Kogumik esitab peatükid, mis käsitlevad objekti ja keskkonna suhteid kui kunsti sisemist omadust: objekt–taust, vorm–ruum, pind–sügavus, figuuri asetus ja ümbruse rütm. Autor näitab, et need suhted ei ole pelk vormimäng, vaid kannavad ideelist laengut, mille kaudu avanevad nii autori kui ka ajastu kujutlused. Vaatlused nihkuvad kompositsiooni üksikasjadest üldistusteni, mille abil lugeja saab seostada motiivi, ruumi ja tähenduse. Raamat rõhutab järjekindlalt, et esemeline maailm eksisteerib maalis ajas ja ruumis, ning seob selle arusaama maali lugemispraktikaga. Lisatud bibliograafia suunab edasisele lugemisele ja näitab, kuidas teoreetiline arutlus toetub varasematele uurimustele ning kriitikatraditsioonile. Selline ülesehitus muudab teksti kasutatavaks nii kunstiõppes kui ka iseseisvas vaatluspraktikas.

Anatoli Kantor oli nõukogude kunstikriitik ja -teoreetik, kelle artikleid avaldati sageli Eestis. Tema tööd keskenduvad maalikunsti struktuurile ja sellele, kuidas objekt ning keskkond koos loovad tähendusliku vormi. Kantor kirjutab arusaadavalt, kuid süsteemselt; ta seob terminid vaatluspraktikaga ja hoiab fookuse sellel, kuidas kujutis ise oma reegleid kehtestab. Eesti lugejale vahendatud tekstid asetavad rõhu pildilise ruumi loogikale, mis aitab lugeda nii klassikalist kui ka nüüdisaegset maali ilma stiilieelistusi eeldamata. Kantori käsitused on Eestis korduvalt kõnetanud kunstipublikut ja õppureid, sest need pakuvad tööriistu, millega analüüsida maali kui tervikut: objekt, taust ja ruum kui koos toimiv süsteem.