Peaga vastu seina

Romaan „Peaga vastu seina“ viib lugeja nõukogude aja tööstus- ja teadusasutuste igapäevaellu, kus tegelikkus vastandub pidevalt ametlikule retoorikale. Teose keskmes on uurimisinstituut ja selle juurde kuuluv tehas, mille töös avalduvad suletud süsteemile omased absurdsused. Azolski kujutab oma tegelasi ja nende tegevusi följetonistlikus laadis, osutades korduvalt sellele, kuidas igapäevased töörutiinid, bürokraatia ja organisatsiooniline segadus summutavad igasuguse algatuse ja loovuse. Karikatuursed situatsioonid ja kerge iroonia muudavad teksti elavaks, ent samas ei kao ka kriitiline toon ühiskonna üldise seisaku suhtes.

Romaani tegevusliin ei püri kangelaste ega dramaatiliste pöörete poole, vaid keskendub pigem vaatlusele: kuidas inimesed oma rollidesse kinni jäävad, kuidas süsteemi ebaloogilisus muutub argiseks ja iseenesestmõistetavaks. Lugeja ees hargnevad episoodid tehase ja sõjalaevastiku maailmast, kus autor liigub kerge vaevaga ühelt absurdselt olukorralt teisele, kõigutades piirjoont tegelikkuse ja groteski vahel. Azolski kasutab dialooge, tähelepanekuid ja kõrvaltegelaste värvikaid reaktsioone, et osutada sellele, kuidas indiviid süsteemi keskel kas kohaneb, katkeb või lihtsalt jätkab liikumist inertsist.

Anatoli Azolski (1930–2008) oli vene kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingulised alged peituvad tema teenistuses mereväes ning hilisemas töökogemuses erinevates tehastes. Tema kirjutised, sh satiirilised jutustused ja romaanid, ammutasid ainest argielu bürokraatlikest ja loogikavastastest paradoksidest. Azolski tugevus peitub teravmeelsuses ja oskuses kirjeldada inimkäitumist süsteemides, mis iseennast enam ei õigusta. „Peaga vastu seina“ kuulub tema loomingu realistlikumasse ja ühiskonnakriitilisse poolde, jäädes truuks sellele vaatenurgale, mida ta viljeles läbi kogu kirjutamiskarjääri.