Oma ala meister. Kirjaniku märkmeid nõukogude rahvast

Jutustan teile ainult ühest episoodist, ühest toimumata katastroofist, et teile saaks selgeks, mis tähendab lenduri külmaverelisus. 11 tuhande meetri kõrgusel langes äkki järsult õlirõhk. Ta märkas seda õigel ajal ja tegi nagu peab - võttis pöörded maha. Katkestas tõusu. Hakkas kontrollima, milles asi. Ta lülitas süüte välja ja suundus maa poole. Kogu aja oli ta valvel, sest ta teadis, et õli mootoris ei ole, laagrid kuumeneva ilma õlita üle ja siis on tulekahju Iahti. Aga kas te teate, mis on tulekahjU, tõeline tulekahju õhus? Lennuk võib iga hetk puruneda. Sijanov ei mõelnud hoopiski lennukist lahkuda: all olid majad, inimesed. Poolteise tuhande meetri kõrgusel tundis ta kohutavat lööki. Lennuk rappus, kabiin läks suitsu täis. Ta tõmbas maski pähe ja jätkas lauglemist.
Alt vaatasime meie, et põlev lennuk vajus metsa. Paremalt poolt paiskus välja leeke, aga tossas must suits. Mootorit ei olnud kuulda. Me sõitsime talle autoga astu. Lennuk maandus, lendur hüppas kabiinist välja ja hakkas langevarju maha võtma. Jooksin tema juurde.
Nii- ja naasugune julgus
Üliõpilaskandidaat
Jäätmaa
Toru
Inetud pardipojad
Sõlm
Kord
Kasutu on kahjulik
Kaks portsu headust