Sylvestre Bonnardi roim. Punane liilia

A. France (1844-1924), „see Gallia vaimukuse eredaim esindaja tollases sõnakunstis, saavutas sajandite vahetusel tooniandva positsiooni prantsuse kirjanduses ja publitsistikas. Tema naeratav skepsis, Ieebe iroonia ja tihe side kreeka-rooma kultuuripärandiga tegid France'ist sajandivahetuse langusmeeleolude seas vanade humanistlike traditsioonide säilitaja ning vahendaja. Võrratu stiilikunstnikuna ning humanistliku humoristina on France pälvinud klassikutunnustuse. Nüüd juba minevikku kaugenenud autor püsib prantsuse kirjanduses elavana sõnakunstitraditsioonide tõttu, mis ta on loonud ja järelpõlvedele pärandanud.” V. Alttoa
Romaaniga ''Sylvestre Bonnard'i roim''astus kirjanik teele, mis jäi talle iseloomulikuks kogu loomeea vältel. Akadeemik Sylvestre Bonnard on esimene humanistihingega teadusemees France'i tegelaste galeriis. Õpetlase kuju esineb hiljem korduvalt tema teostes, varieerudes vastavalt temaatikale, väljendades kitsamalt või laiemalt autori eluvaateid.
'Sylvestre Bonnard'i roimas'' valitseb paradoks, alates juba pealkirjast. Päästes tütarlast alatute inimeste küüsist, osutub üdini aus ning humaanne teadlane roimariks, needsamad seadused, mille vastu ta formaalselt eksis, ei takista aga kaitsetu alaealise paljaksriisumist ega tema kuritahtlikku ekspluateerimist. Õigluse ja seaduslikkuse vastuokssuse esile toomine tähendab kodanliku õiguse ja moraali hukkamõistmist. Sotsiaalsete nähtuste paradoksaalsuse avastamine ning pahede taunimine saab France'ile sellest romaanist peale üldse iseloomulikuks.
''Punane liilia'' ilmus 1894. aastal. Selle kirjutamise kavatsus küpses France'il aasta varem tehtud Itaalia-reisi tulemusena. France'i reisikaaslaseks oli tema intiimsõbratar pr. de Caillavet, kes täitis ka kirjaniku sekretäri ülesandeid. Teda peetaksegi romaani inspireerijaks, ühtlasi ka mõnel määral Thérèse Martin-Bellème'i prototüübiks. Oma sügavalt läbitunnetatud armastuspsühholoogilise ainestikuga erineb see romaan France'i teoste tavalisest laadist.
'Punane liilia'' saavutas laialdase tunnustuse lemberomaanina, täpsemalt: seda võeti kui seltskonnaromaani, mille kitsamaks teemaks on sõgedast kiivusest johtuv armastustragöödia.