Roosipuumööbel

Jutustus "Roosipuumööbel" on ilmunud Ungaris vähemalt neli korda: 1896. (kaks korda), 1918. ja 1959. aastal. Neljandal korral ilmus autori nime järele küsimärk. Teose originaali leitud pole, Anatole France 25-köitelise kogutud teoste väljaandes seda pole. Andmeid selle kohta ei leidu ka France'i loomingut käsitlevates monograafiates ja teatmeteostes.Nii tekkis põhjendatud kahtlus, kas ei ole tegu kirjandusliku võltsinguga. Kahtlust süvendas asjaolu, et "Roosipuumööbli" tõlkijaks peeti niisuguseks müstifikatsiooniks täiesti suutelist kirjandusteadlast Frigyes Riedlit.Alates 1933. aastast on selle probleemiga tegelenud ungari kirjandustegelane Aladár Komlós, kes on kogunud enda meelest veenvat tõendusmaterjali hüpoteesi kasuks, et "Roosipuumööbel" pärineb siiski Anatole France'i sulest. Otsustage teie:„Õhtuti astus ta korraks sisse klubisse, kus külaliste hulgas oli ülekaal õpetajate käes. Ta ei suitsetanud, lubas endale, ainult klaasikese keelekastet, ei veeretanud keegit, ei mänginud kaarte, doominot ega trikk-trakki - üldse ei mänginud ta ühtegi Rabelais' romaanis ülesloetud mängu. Hajameelselt kuulas ta härra Duponeheli laimujutte, härra Folletot' suurustlevaid tiraade ja Fressmanni vanatüdrukulikku latramist. Iial ei võtnud ta kätte ühtegi illustreeritud ajakirja, naljalehte või üldse ajalehte, mida ei pühitsenud vanus ega kuulsus. Ta tõmbus kõige kõrvalisemasse nurka ja luges seal "JoutnaI des Debats'd". Aeg-ajalt porises ta vaikselt, kui selle soliidse ajalehe kaastöölised lubasid endale mõne kohatu uustuletise või ülearu julge Iiitsõna. Sest Galuchet oli klassikalise vaimu austaja. Prantsuse kirjanduse ajaloo suhtes jagas ta Nisard'i koolkonna vaateid. Langusjärk algas tema jaoks Louis XIV surmaga. Lamartine'i meditatsioonidega suutis ta veel kuidagi leppida, aga Victor Hugo "Sajandite legendi” vastu sõdis käte ja jalgadega...”