Punane liilia

“Punane liilia” ilmus esikorda 1894. a., ajajärgul, kus France´i looming oli saavutanud oma haripunkti. See on France´i romaanidest kõige kindlama ehitusega teos: ta tähelepanu on keskendatud Therese´i ja Dechartre´i tundelise vahekorra jälgimisele, millele kõik muu on kas eelmänguks või taustaks. Oma teisiku Paul Vence´i, kelle vaimsed sugulased ta teistes teostes võtavad oma vaimukate arutluste alla valdava osa, on ta jätnud siin tagaplaanile. Selle asemel on ta püüdnud jälgida objektiivsema tähelepanuga armukire liikumist vähem mõistuslikkude temperamentide juures. Selle objektiivsuse kallakuga seltsib pööre kaasaja olustiku juurde, pärast seda kui France “Thais´is” ja Jerome Coignard´i tsüklis oli mahutanud oma mõtisklused mineviku-ajajärkkudesse, mille õhustik tundus talle lähimana: varakristlikku Aleksandria miljöösse ja rokokoosajandi sulnisse ümbrusse. “Punane liilia” tähendab realistliku huvi tõusu kaasaja kohta, kuid ühes sellega ka sarkastilisema ja pisut kuivema tooni esilekerkimist France´i elukujutuses. Selle kohta on ilmseimaks näiteks ses romaanis antud seltskonnapilt oma kidurate tüüpidega ja eriti ministeeriumi kujundamise sarkastiline kujutus romaani lõpposas. Seda inimlikumana ja soojemana tõuseb aga sellelt taustalt Therese´i spontaanne ning vaba kuju. France´i hilisemas loomingus, “Tänapäeva ajaloos” (Bergeret-tsükkel), “Inglite mässus” ja eriti “Pingviinide saares” teritub see kriitika inimlikkude ja ühiskondlikkude väärtuste ja tooruste üle järk-järgult kuni sapise satiirini.
Esinduslikus vanaaegses kalingurköites