Pingviinide saar

Pingviinide saar on Anatole France’i satiiriline romaan, mis esitab ühe põhjapoolse saare kujuteldava ajaloo kui naljatleva ümberkirjutuse Euroopa, eeskätt Prantsusmaa minevikust. Lugu algab stseenist, kus pühak Maël satub tormiga tundmatule saarele, peab püsti seisvaid pingviine inimesteks ja ristib nad. Taevased õpetlased peavad seepeale vaeva nägema, et otsustada, mis saab ristitud loomadest, kuni jumalik otsus muudab nad inimesteks ja saarest saab Pingviinia. Juhuslikust ristimisest kasvab välja rahvas, kelle tekkes näeb autor rahvuslike müütide ja riikliku korra hapraid aluseid ning seda, kui kiiresti pühad sümbolid võivad muutuda poliitilise võitluse tööriistaks.

Romaan jälgib pingviinirahva ajalugu muistsetest aegadest kuni industrialiseeritud ja poliitiliselt rahutu nüüdisajani. Episoodid meenutavad ajalooõpikut, kus vahelduvad monarhia, kirikuvõim, revolutsioonid, majanduslik õitseng ja kriisid. France kirjeldab võimuvõitlusi, kohtuskandaale ja sõdu nii, et neid võib ära tunda kui vihjeid 20. sajandi alguse poliitilistele kriisidele ja ühiskondlikele vaidlustele, ning romaanis naeruvääristatakse ühiskonda, religiooni ja poliitikat tervikuna. Pingviinide saar ei paku lihtsat kangelaste lugu, vaid näitab, kuidas ideoloogiad, religioon ja raha kujundavad kollektiivset mälu ning õigustatakse nii ebaõiglust kui ka vägivalda. Krooniku toon jääb kuivaks ja kergelt irooniliseks, mis sunnib lugejat endale tuttavaid ajalootõlgendusi kõrvalt vaatama, ning teos sobib lugejale, keda huvitavad ajaloolised allegooriad ja mõttevahetus ühiskonna toimimise üle.

Anatole France oli 20. sajandi alguse prantsuse proosa üks keskseid nimesid, raamatukaupmehe peres kasvanud ja hiljem kirjandusmaailmas laialt tunnustatud autor. Tema loomingut iseloomustab skeptiline, inimkeskne pilk, mis seob ajaloolise ainese ühiskonnakriitika ja peene huumoriga. Pingviinide saar kuulub tema tuntumate romaanide hulka ja näitab hästi, kuidas ta kasutab väljamõeldud maailma selleks, et kõnelda tegeliku ühiskonna vastuoludest, dogmadest ja võimustruktuuridest. France pälvis Nobeli kirjandusauhinna, mis kinnitas juba autori eluajal, et seesugune satiiriline ja mõtlemapanev käsitlus kõnetab laia lugejaskonda eri maades.