Õnnesärk
Õnnesärk
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Loodus | 1928
- 61 lk | Pehmekaaneline | 115 x 175 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Anatole France’i lühijutt „Õnnesärk“ on mõistujutuline ja satiiriline lugu, mis peegeldab autori huvi inimloomuse, ühiskondlike ideaalide ning illusioonide demonteerimise vastu. Teose keskmes on motiiv õnnest kui nähtusest, mida inimesed igatsevad, kuid mille sisu jääb sageli määratlematuks või moonutatud kujutelmade kütke. Legendilikus laadis jutustatud lugu algab otsinguga „õnneliku inimese särgi“ järele — müütilise eseme järele, mis pidi väidetavalt tooma kandjale rahu ja heaolu. Valitsejad, targad ja lihtinimesed kaasatakse selle otsingu keerisesse, ent lõpptulemus osutab pigem inimese piiridele kui lunastusele. Lugu lõpeb sümboolse pöördega, mis seab küsimuse alla kogu ettevõtmise mõtte ja inimese võime tunda rahulolu.
France’i stiil on selles jutus vaoshoitud, kuid samas elegantne ja läbivalt irooniline. Ta kasutab vanasõtulist ülesehitust, et rõhutada inimese püüdluste ja tegelikkuse vahelist kontrasti. Särki, mis toob õnne, otsitakse kõikjalt, kuid seda ei leita seetõttu, et tõeliselt õnnelik inimene ei vaja midagi — isegi mitte särki. See paradoksaalne järeldus ei mõista hukka inimlikku igatsust, vaid juhib tähelepanu sellele, kuidas inimesed püüavad õnne määratleda välistes sümbolites, jättes tähelepanuta sisemise tasakaalu võimalikkuse. Teos mõjub korraga muheda huumori ja filosoofilise peeglina, milles iga lugeja võib ära tunda killukese endast või oma ajastust.
Anatole France (1844–1924) oli prantsuse kirjanik ja kriitik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle loomingu keskmes olid mõistus, iroonia ja humanistlik skeptitsism. Ta kuulus 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vaimse eliidi hulka ning tema teoseid iseloomustab elegants, keeleline täpsus ning terav ühiskonnakriitika. „Õnnesärk“ kuulub tema väiksemate, ent mõjukate lühijuttude hulka, kus väljendub autori oskus vormida filosoofiline idee lihtsaks ja meeldejäävaks narratiiviks. France’i võime näha läbi ühiskondlike konstruktsioonide ja inimlike illusioonide muudab tema jutud ajatuiks, mis kõnetavad ka tänapäevast lugejat oma kahemõttelise tarkuse ja vaikse iroonilisusega.
