Crainquebille

Crainquebille on Anatole France’i novellikogumik, mille nimijuttu seob teiste tekstidega ühine huvi väikese inimese ja võimu masina kokkupõrke vastu. Pealkirjatekst räägib Pariisi turul köögivilju müüvast vanast vankrimehest, kes satub süütu arusaamatuse tõttu tänavapolitseinikuga kohtupinki. Lühike vahejuhtum paisub protsessiks, kus väsinud kohtunikud, automaatsed protokollid ja tunnistajate ükskõiksus teevad ausast töömehest äkki süüdlase. Vanglast naastes leiab Crainquebille eest turu, mis ei usalda teda enam, ning see, mida ta kartis kõige vähem, osutub suurimaks karistuseks – mitte trellid, vaid klientide seljapööramine. Kogumikus olevad teised jutud, näiteks Hr Pigeonneau või Putois, laiendavad sama teemat eri nurkadest ja toovad esile, kui habras on maine ja kui juhuslik võib olla hukka mõistmine.

Teos töötab paremini kui kuiv pamflett, sest France laseb kõnelda detailidel: turuvankri loginal, Pariisi tänavavalgustusel, kortermajade treppidel, kus naabrid sosistavad. Iga stseen on lühike, kuid nihutab rõhuasetust – kord on tähelepanu kohtusaali rutiinil, kord ajaleheveerul, kord väikesel žestil, millega keegi otsustab vaikida. Crainquebille lugu on korraga konkreetne juhtum ja allegooria sellest, kuidas seadus võib muutuda õiguse vastandiks, kui süsteem kaitseb eelkõige iseennast. Teistes juttudes pöörab autor sama irooniaga pilgu väikekodanlusele, vagadusele, kuulekusele ja juhusele, mis määrab, kelle elu läheb katkestusteta edasi ja kelle oma paisatakse naeruvääristamise või hukkamõistu alla. Raamat sobib lugejale, kes tahab näha, kuidas ühiskonnakriitikat saab teha nappide, kuid täpsete olukordade kaudu.

Anatole France oli prantsuse proosakirjanik ja esseist, kelle looming rajaneb skeptitsismil, peenel iroonia tunnetusel ja kaastundel nende vastu, kellel puudub võim. Ta kasvas Pariisis raamatukaupmehe peres ja veetis suure osa elust keset trükikodasid, ajalehetoimetusi ja kirjanduslikke vaidlusi, mis andsid talle hea ülevaate nii sõnakunstist kui poliitilisest päevakorrast. France ühendab oma juttudes antiigi ja keskaegsete legendide motiivid, filosoofilised arutlused ning realistliku olustikupildi tänavast, kohtusaalist või väikesest söögikohast. Crainquebille kuulub tema sotsiaalsete miniatuuride hulka, kus autor näitab, kuidas näiliselt tühine juhus paljastab terve ühiskonnakorralduse pragusid ja kuidas huumori ning tasase jutustajahääle varjus kõlab väga tõsine küsimus õiglusest.