Mälestamisepäev

Anatol Kudravetsi jutustus „Mälestamisepäev“ kujutab vaiksel ja sissepoole suunatud moel inimsuhete haprust ning mälestuste kaalu inimese elus. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, mil peategelane külastab haudu ja meenutab oma elu olulisi inimesi. Süžee on napp, sündmused kulgevad aeglaselt ja tähelepanelikult, rõhuga sisemisel liikumisel ning mõttelisel rännakul. Mälestamisepäev kui kalenderipüha saab teoses sümboolse tähenduse – see ei ole üksnes surnute meenutamise aeg, vaid hetk, mil inimene seisab silmitsi iseenda, oma elu valikute, kahetsuste ja vaiksete rõõmudega.

Kudravets ei paku suuri süžeepöördeid ega dramaatilisi lahendusi. Tema stiil on meditatiivne ja lakooniline, keskendudes väikestele žestidele, pilkudele ja meenutustele, mille kaudu avanevad suured elulised teemad. Mälestused kerkivad esile justkui iseenesest – mõni neist seotud hääletooni, lõhna või maastikuvaatega. Teoses on tunda vaikset kurbust, kuid ka leppimist ja austust elu kulgemise ees. Peategelase mõtisklused puudutavad mitte ainult surnuid, vaid ka elavaid, ja nende kaudu kerkib esile küsimus sellest, mis inimesest maha jääb: mälestus, tunne, jälg. „Mälestamisepäev“ on vaikne, ent selge peegeldus aja möödumisest ja mälestuste püsivusest.

Anatol Kudravets (sünd. 1937) on valgevene proosakirjanik ja esseist, kelle loomingut iseloomustab sisekaemuslik lähenemine ning keskendumine igapäevaelu näiliselt tähtsusetutele detailidele. Ta kirjutab sageli inimese sisemisest maailmast, kõhklustest ja moraalsetest seisunditest, vältides ideoloogilisi deklaratsioone ja suunates tähelepanu tundlikule eluvaatlusele. „Mälestamisepäev“ ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas ja pakub lugejale rahulikku, aga mõjusat kohtumist kirjaniku vaikse, mõtliku maailmaga, kus suurimad teemad peituvad vaikses äratundmises.