Ametite klassifikaator

„Ametite klassifikaator“, välja antud 1999. aastal Sotsiaalministeeriumi poolt, on standardiseeritud ja süsteemne loend Eestis kasutusel olevatest ametinimetustest ning nende struktuursest ja hierarhilisest jaotusest. Tegemist on ametliku klassifitseerimisdokumendiga, mille eesmärk on ühtlustada tööjõu arvestust, statistikat, personaliarvestust ja tööseadusandlusega seotud toiminguid. Klassifikaator toimib töövahendina riiklikes andmebaasides, tööandjate dokumentatsioonis ja sotsiaalpoliitilistes analüüsides, olles aluseks ka rahvusvahelisele võrdlusele, kuna see põhineb ISCO (International Standard Classification of Occupations) raamistikul.

Klassifikaator jagab ametid suuremateks rühmadeks – näiteks juhtide, spetsialistide, teenindajate, oskustööliste ja lihttööliste kategooriateks –, ning nende sees omakorda kitsamateks alarühmadeks ja üksikuteks ametinimetusteks koos koodidega. Iga ametinimetuse juurde kuuluvad ka tüüpilised tööülesanded, nõutavad oskused ja haridustase, mis aitavad kirjeldada töö sisu ja nõudeid. Klassifikaatori ülesehitus võimaldab ka dünaamilist ajakohastamist – ametite muutumise, kadumise või tekkimise korral saab dokumenti uuendada ja kohandada vastavalt tööturu arengutele.

1999. aasta väljaanne tähistab olulist sammu Eesti tööalase statistika ja halduse korrastamisel taasiseseisvumise järgsel ajal, kui riik liikus rahvusvaheliste standardite suunas. Sotsiaalministeeriumi koostatud dokumenti kasutati lisaks tööstatistikale ka haridussüsteemis, tööturuteenustes ja kutsekvalifikatsioonide määramisel. „Ametite klassifikaator“ ei ole sisult ilukirjanduslik ega käsitööline lugemisvara, kuid selle tähendus on märkimisväärne institutsionaalses ja halduslikus raamistikus – tegemist on töömaailma keele ja struktuuri alusdokumendiga, mille kaudu on võimalik mõista ametialade tähendust ja nende kohaolu ühiskondlikus süsteemis.