Kuhu ma lähen, mu järv? 2. osa

LEETU
Mõne kuu pärast pidi saama kaks aastat tädi Alviine surmast ja Tihniku oli alles. Ema oli öelnud, et viimast suve. Ema valmistus müügiks kevadel ja Aimee valmistus selle asjaolu vältimiseks, selle eest kaugele põgenemiseks, et vältida sõda. Peale sõjast pääsemise tahtis ta veel midagi. Ta tundis, nagu oleks elus mingi etapp läbi saamas. Ta oli kaks aastat ülikoolis käinud, kuid oli üksi. Ta ootas, et tema ees avaneks ka uus tee - armastuse tee -, mis lõpetaks ette ja igaveseks veel algamata sõja Tihniku müümise pärast.
Aimee oli kirjandust ja keeli puudutavas õppetöös olnud nii tubli kui sai. Selle arvelt oli ta pidnud muudest loengutest puuduma. Kui ta lõpuks eelmisel sügisel Maarjamõisa haiglas villases kampsunis ringi jooksis, mis teised ammu oma valged kitlid plaanikohaselt haigla laost välja olid võtnud, ilmus pikk õde, keda kutsutigi Pikaks, Aimee ette ja küsis:
"Kus teie siis kõik praktikumid olete olnud?"
Siis kokutas Aimee, et ta bronhiit oli palju kauem kestnud kui tegelikult. Ta lisas veel mitu esimese hooga pähe tulnud asja, mis ei olnudki päris valed, kuna Aimee ellu sattus igasuguseid takistusi ja üllatusi.