Kuhu ma lähen, mu järv? 2. osa

Ama Elwe-Oja romaani „Kuhu ma lähen, mu järv? 2. osa” jätkab esimeses köites alustatud poeetilist ja introspektiivset rännakut, milles peategelase sisemaailm, mälestused ja looduse kujundid sulanduvad vaiksesse, ent sügavalt kõnelevasse proosasse. Teises osas süveneb autori käsitlus veelgi eksistentsiaalsete teemade uurimisse – otsing isikliku mõtte, kuuluvustunde ja leppimise järele toimub paralleelselt peategelase pideva enesesse vaatamise ja elu inventuuri tegemisega. Järv, mis juba esimeses osas kujunes tähenduslikuks maamärgiks, säilitab oma rolli vaikiva kaaslasena, ent omandab ka uue, teatud määral metafüüsilise mõõtme, sümboliseerides siirast soovi kuuluda ja mõista elu haprust.

Romaani struktuur säilitab fragmenteeritud, episoodilise vormi, kus hetkede, kohtumiste ja mõtiskluste kaudu hargneb välja terviklik sisekaemus. Autori keel püsib napp ja kujundlik, pigem suunav kui seletav, jättes lugejale ruumi ise tõlgendada ja tunnetada. Elwe-Oja ei paku dramaatilisi pöördeid ega klassikalist süžeekulgu, vaid lubab teosel kasvada vaikselt, nagu järvepind, mille all peituvad muutused toimuvad aeglaselt, kuid järjekindlalt. Teises osas kerkivad selgemalt esile looduse ja vaimu vahelised seosed – aeg, vananemine, looduse ringkäik ja inimese koht selle kõige sees moodustavad lüürilise, peaaegu meditatiivse mõttekanga.

Ama Elwe-Oja loomingule omane tunnetuslik lähenemine ja kujunditihedus saab teises osas uue tasakaalu – siin on rohkem vaadet tagasi, aga ka vaikset valmidust edasi liikuda. Autor ei jutusta mitte sündmustest, vaid seisunditest, hoiakutest ja tasapisi muutuvatest vaimsetest maastikest. „Kuhu ma lähen, mu järv?” on tervikteos, mille teine osa süvendab ja täiendab esimest, pakkudes lugejale võimalust peegeldada enda elu ja valikuid läbi teksti vaikse, kuid tähendusliku rütmi. Elwe-Oja jääb truuks oma stiilile – tähelepanelik, vaikne ja sügav, suunates pilgu argipäevase taha, sinna, kus kujuneb inimese sisemine maailm.