Kuhu ma lähen, mu järv? 1. osa

TELEFONIKÕNE VELLIGA
Mõlkilöödud ja logiseva uksega telefoniputkast hüüdis energilise hääle ja žestidega noormees juba kakskümmend minutit liikumatult väljas seisnud neiule: "Kohe lõpetan!"
Paari minuti pärast astus see kivistunud näoga, pikkade valgete juustega tüdruk samasse putkasse ja valis kümne aasta eest tema kolleegiks olnud naise telefoninumbri. Hommikul oli Aimee pärast pikaajalist pealinnast eemalolekut teda juhuslikult tänaval kohanud.
"Tere, Velli, see on Aimee. Meil ei olnud seal töö tõhustamise koosolekul mitte midagi teha," alustas ta reipa häälega.
"Aga see on juba ammu teada. Võta-vaata endale mõni puhketuusik ja sõida ära. Sul on ju kõik võimalused," vastas Velli.
"Mul ei ole midagi ega kedagi," vastas tüdruk kindlal, kuid mitte enam reipal toonil.
"Sa ju aastaid tagasi rääkisid, et sul oli vabariiklikus ametühingus keegi, kes saab tuusikuid."
"Seda ei ole enam. Ta on kadunud."
"Kuhu ta kadus?"