Uudishimulikud

Alpo Ruuthi jutukogu „Uudishimulikud” koondab endas mitmeid lühilugusid, mis kujutavad soome ühiskonna äärealadel elavaid inimesi, nende igapäevaelu, püüdlusi ja allasurutud lootusi. Ruuth läheneb oma tegelastele neutraalse, peaaegu dokumentalistliku pilguga, lastes neil rääkida läbi tegude, vaikimiste ja lihtsate dialoogide. Kogu läbivaks jooneks on inimeste sisemine rahutus ja uudishimu elu vastu – soov mõista, katsetada või lihtsalt elust rohkem teada saada. See uudishimu viib tegelasi nii füüsiliselt kui vaimselt uutele radadele, kuid tihti toob see kaasa ka eksimusi, kokkupõrkeid normidega või sumbumist harjumuspärasesse.

Ruuthi jutud on sageli ehitatud lihtsale situatsioonile – tööliskorteri köögijutt, juhuslik kohtumine, sõit linnast välja –, kuid nende taha avaneb laiem pilt inimesest, kellel on rohkem küsimusi kui vastuseid. Tema stiil on napp, sisutihe ja sageli vihjeliselt emotsionaalne. Kogumik ei paku suuri süžeelisi pööreid ega dramatiseeri tegelaste elu, vaid pigem rõhutab argipäeva nähtamatut pinget ja elamata võimalusi. Uudishimulikkus muutub nii liikumapanevaks jõuks kui ka ohuks, mis paneb proovile harjumuspärase elukorralduse. Ruuthi lugude maailm on tuttav, kuid selles on pidevalt tunda tasakaalu otsimist, vajadust mõista oma kohta muutlikus maailmas.

Alpo Ruuth (1943–2002) oli soome kirjanik, kelle looming keskendus peamiselt töölisklassi elule, ajaloolistele muutustele ja nende mõjule üksikinimese saatusele. Teda iseloomustas tugev sotsiaalne närv ja oskus kujutada inimest läbi väikeste, kuid tähenduslike hetkede. Ruuthi tekstid põhinevad sageli tema isiklikel kogemustel, mida ta käsitles ausalt ja romantiseerimata. „Uudishimulikud” on tüüpiline näide tema lühivormide oskuslikust käsitlusest, kus vaikuses ja lihtsuses peitub suur sisemine pinge. Tema looming on leidnud tunnustust nii Soomes kui ka väljaspool, olles oluline osa 20. sajandi teise poole soome realistlikust proosast.