Kirjad minu veskilt

Alphonse Daudeti „Kirjad minu veskilt“ on lühiproosakogumik, milles autor põimib lüürilise jutustamislaadi ja tähelepaneliku eluvaatluse, luues soojatoonilise, ent tihti elutraagikaga põimunud pildi 19. sajandi lõpu Lõuna-Prantsusmaast. Tekstid on esitatud justkui kirjadena, mille väljamõeldud saatja on asunud elama vanasse veskisse Provence’i maapiirkonnas. Sealt kirjutab ta oma tähelepanekutest, kohtumistest ja meeleoludest – maalähedaselt, poeetiliselt ja huumoriga. Lugeja ette kerkib värvikas galerii inimesi ja olukordi, milles Daudet oskab sageli näha midagi suuremat kui lihtsalt kohaliku eluolu: tema jaoks on iga lugu võimalus mõtiskleda inimsuhete, mälestuste ja elu hapruse üle.

Daudet’i stiil on vahetu, kujundirikas ja vaimukas. Jutustused, olgugi fiktiivsed, on inspireeritud autori isiklikest kogemustest ja tähelepanekutest, andes edasi armastust provintsielu ja sealsete inimeste vastu. Samal ajal on tekstides ka ühiskonnakriitiline allhoovus – autor osutab väikekodanlikule silmakirjalikkusele, võimustruktuuride mõjule ja eluvõimaluste ebavõrdsusele. Mõni lugu toob naeratuse, mõni paneb mõtlema, ent kõik koos moodustavad nad terviku, milles maastikud, tavad ja inimesed omandavad ajatu ja üldinimliku tähenduse. Daudet’i veski ei ole ainult koht, vaid vaatenurk – vaade elule väljaspool kiirust ja müra.

Alphonse Daudet (1840–1897) oli prantsuse kirjanik, kes sai tuntuks just oma lühivormide poolest, ühendades neis sentimentaalsuse, iroonia ja täpse inimtundmise. „Kirjad minu veskilt“ (prantsuse keeles „Lettres de mon moulin“) on tema tuntuim teos, mis ilmus esmakordselt 1869. aastal ja leidis kiiresti koha nii prantsuse kui ka maailmakirjanduses. Daudet oli ajastu vaimu tabav novellist, kelle töödes peegelduvad nii tema isiklikud kaotused kui ka ajastu sotsiaalsed nihked. Eesti keeles ilmunud väljaanne on osa Perioodika sarjast, mis tutvustas klassikalise maailmakirjanduse olulisi teoseid ning toob Daudet’i veski lood kodumaisele lugejale lähemale ka tänapäeval.