Surmast tugevam

„Surmast tugevam” on elulooromaan, mis käsitleb noore kommunisti Vilhelmine Klementi lühikest ja traagilist elu. Alma Vaarmani kirjutatud teos põhineb tõsielulistel sündmustel ning keskendub noore naise pühendumusele revolutsioonilisele liikumisele ja ideoloogilisele veendumusele. Klementi astus poliitilisse võitlusse juba 16-aastasena, kuid tema aktiivne tegevus jäi lühikeseks – ta arreteeriti korduvalt, põgenes vanglast, vahistati uuesti ja suri vangistuses kõigest 25-aastasena. Autor rõhutab Klementi tahtejõudu ja eneseohverduse valmidust, milles väljendus tema järelejätmatu truudus kommunistlikule ideaalile.

Romaan käsitleb peategelase elu kui pidevat eneseületust, kus isiklik heaolu allutatakse suurema eesmärgi nimel tegutsemisele. Ka vanglas olles ei suunanud Klementi oma tähelepanu mitte enda tervisele, vaid jätkas ideelist vastupanu ja moraalset võitlust. Teose toon on emotsionaalselt laetud ja kangelaslikkust rõhutav, luues idealiseeritud portree naisest, kes ei loobunud oma veendumustest ka kõige raskematel hetkedel. Vangla ei murdnud teda füüsiliselt ega vaimselt – see sõnum on keskne kogu raamatu ülesehituses.

Alma Vaarman (1922–2005) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal sotsialistlik realistlik kirjutamislaad ja ideoloogiline sõnum. Tema teosed käsitlevad sageli töörahva võitlust, isiklikku ohverdust ja truudust parteile. „Surmast tugevam” sobitub hästi tema varasemate töödega, milles kujutatakse kommunistlikke tegelasi kui moraalseid eeskujusid. Vaarmani looming oli osa ajastu ametlikust kirjandusvoolust, mille eesmärk oli kasvatada lugejas ideelist ustavust ja kangelasmeelsust. Vilhelmine Klementi lugu on selle ideoloogilise raamistikuga tihedalt põimitud ning esitatud kui eeskujulik elu ja surma lugu.