Surmast tugevam. Vilhelmine Klementi elulugu

Alma Vaarmani teos „Surmast tugevam. Vilhelmine Klementi elulugu 1904–1929“ on eluloovormis kirjutatud ideoloogiline jutustus noorest Eesti naisest, kes elas ja tegutses 1920. aastatel Eesti Töölisliikumise ridades ning langes poliitilistel põhjustel. Raamat jutustab Vilhelmine Klementi lühikeseks jäänud, ent intensiivsest elust, rõhutades tema varajast teadlikkust ühiskondlikest vastuoludest, poliitilist ärkamist ja järkjärgulist pühendumist revolutsioonilisele tegevusele. Tegu on biograafiaga, mis ei keskendu üksnes faktilisele kronoloogiale, vaid püüab kujundada eeskuju, kelle tegutsemine ja hukkumine sobitusid nõukogude ajal kangelase arhetüüpi.

Raamatus käsitletakse Klementi kujunemislugu tööliskeskkonnas, tema tegevust noorteorganisatsioonides, sidemeid põrandaaluse kommunistliku liikumisega ja lõpuks vahistamist ning surma. Eriline rõhk on tema veendumustel, sisemisel kindlameelsusel ja ohvrivalmidusel, mis asetab ta kommunistliku liikumise märterliku eeskuju rolli. Vaarman kujutab Klementit sügavalt ideelise inimesena, kes seadis ühiskondliku õiglustunde isiklikust turvalisusest kõrgemale. Tegelaskuju on esitatud heroiseerivas võtmes, kuid samas on lugu läbi põimitud ka argiste ja inimlike momentidega, mis toovad esile tema nooruse, kahtlused ja tundeelu.

Alma Vaarman oli eesti nõukogudeaegne kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus oli kesksel kohal sotsialistliku liikumise ajalooga seotud tegelaste ja sündmuste käsitlemine. Tema kirjutamislaadile on omane selge ideoloogiline suunitlus, mille kaudu ta püüdis kujundada ajaloolisest tegelasest eeskujuliku isiku uue ühiskonna ideaalide valguses. „Surmast tugevam“ esindab seda tüüpi elulooproosat, kus üksikisiku saatus esitatakse sümboolsena ja tema elu valikute kaudu püütakse kõnetada lugejat kui kollektiivi osa, kutsudes üles pühendumisele ja veendumuspõhisusele.