Elu õpilane 2. osa

„Elu õpilane“ on Alma Tederi peateos, mille teine köide jätkab mõisamoonakate elu ja nende katsumuste kujutamist. Romaan toob esile Kehra mõisa ümbruses elanud inimeste argipäeva, mille keskmes on vaesus, rasked töötingimused ja piiratud võimalused oma elujärge parandada. Teder ei ilusta moonakate elu, vaid esitab selle naturalistliku täpsusega, tuues lugejani nii töö ränguse kui ka inimeste sisemised püüdlused ja lootused. Teos ei ole pelgalt üksiku pere või kogukonna lugu, vaid ka laiem pilt ühiskonnakihtide ebavõrdsusest ning sellest, kuidas moonaka seisus jättis inimesele väga vähe valikuid.

Romaani stiil on tihe ja kujundlik, avades lugejale karmid, kuid elutruud pildid. Teder suudab näidata, kuidas lootus ja meeleheide põimuvad argielus, ning kuidas igatsus parema elu järele saab sageli vastu seista vaid reaalsuse karmusele. „Elu õpilane“ asetub eesti realistliku kirjanduse traditsiooni, meenutades oma jõulisuses ja aususes Ernst Särgava ja A. H. Tammsaare varasemaid töid. Just naturalistlik käsitlusviis teeb teose eriliseks – see ei püüa lugejat lohutada, vaid sunnib silmitsi seisma moonaka elu raskete oludega ning küsima, millist hinda maksab inimene oma püüdlemise ja unistuste eest.

Alma Teder (1908–1990) oli eesti kirjanik, kes alustas loometeed romaaniga „Ilusad päevad“. Tunnustuse tõi talle aga „Elu õpilane“, kaheköiteline romaan, mis kindlustas talle koha eesti kirjanduse ajaloos. Tema loomingu keskmes on talurahva elu ja selle ühiskondlikud tingimused, mida ta kujutas suure aususe ja detailsusega. Tederi loomingut on võrreldud Särgava ja Tammsaare töödega just seetõttu, et ta oskas realistlikult ja kompromissitult avada elu varjupooli. Kehra mõisa keskkond ja isiklikud lapsepõlvemälestused andsid talle ainest, millest kasvas välja romaan, mis on jäänud üheks kõige olulisemaks kirjelduseks moonakate elust Eesti kirjanduses.