Valga-Valka

Alleks Vallneri teos „Valga-Valka“ on dokumentaalne pilguheit kahte linna ühendavasse ja samas eraldavasse ruumi, mille keskmes seisab Eesti ja Läti vaheline piir. Raamat käsitleb Valga ja Valka linna ajaloolist arengut, keskendudes eriti 20. sajandile, mil piiride tähendus on olnud pidevas muutumises – alates keiserliku Venemaa võimuajast kuni Nõukogude ajani. Kirjeldused on üles ehitatud ajaliselt ning temaatiliselt, kajastades nii linnade asutamislugusid, halduslikke muutusi, sõjalisi konflikte kui ka igapäevaelu arengut kahe kultuuri ja rahvuse kokkupuutejoonel. Autor toob esile, kuidas geopoliitilised nihked on mõjutanud kohalikku identiteeti, eluolu ja kogukondlikku sidusust.

Vallneri käsitlusviis on faktirohke ja kronoloogiline, kuid mitte kuiv. Ta toob sisse rohkelt konkreetseid detaile, dokumente, arhiivimaterjale ja mälestusi, mis annavad tekstile inimliku mõõtme. Samuti saab lugeja aimu, kuidas piiride tähendus ei olnud pelgalt füüsiline, vaid kandis endas ka keelelisi, majanduslikke ja sotsiaalseid kihistusi. Eraldi tähelepanu all on perioodid, mil Valga ja Valka kuulusid eri riikidesse ning tekkis vajadus linna kaheks jagada – nii füüsiliselt kui ka halduslikult. Vallner kirjeldab olukordi, kus piiril joonistus välja ka igapäevane absurdsus: näiteks kooliskäimine, tööleminek või poodides käimine, mida mõjutasid erinevad tolli- ja lubadekorrad.

Alleks Vallner oli Eesti ajaloolane ja publitsist, kelle uurimistöö keskendus eeskätt Lõuna-Eesti ajaloolistele ja kultuurilistele teemadele. Tema kirjutamislaadis on tunda pühendumust kohalikule ajaloole ning soovi jäädvustada väiksemate paikade, sageli tähelepanuta jäänud, lugu laiemas kontekstis. „Valga-Valka“ ei ole pelgalt linnaajaloo ülevaade, vaid ka katse mõista piiri olemust – seda, kuidas ruumiline ja halduslik jagamine mõjutab inimsuhteid ja identiteeti. Vallneri töö jääb väärtuslikuks panuseks Eesti-Läti piirialade ajaloo dokumenteerimisel ning pakub tänapäeva lugejale mõtlemisainet, milles seisneb piiri tegelik tähendus.